Nagu mainitud sai siis neljapäev käisin Comeniuslastega raekojas.
Aga enne seda, teise tunni, keemia ajal kutsus ronk mind ja lilithit, et me nad väikeste maja aulasse viiks. Osad inimesed olid jälle kadunud, aga just siis kui hakkasin neid otsima minema parašin juba tuli nendega. Küsisin sis, et kas ma võin tundi tagasi minna (jaa uskumatu, asi on nii kaugel, et ma küsin, kas ma võin tundi tagasi minna, osalt ka seetõttu, et ei tahaks keemias jälle maha jääda), ta ütles, et ei et ole siin veel. Noh, istusid seal maha, midagi tarka ei teinud ja siis küsisin liidjalt uuesti ja sealt sain siis loa tagasi minna. Just täpselt uue teema ajaks.
Kohe peale keemiat oli siis minek raekotta. Arvestades, et ma polnud enne raekojas käinud, siis oli suht äge. V.a miljon kõnet, miljonis erinevas keeles ja siis tükk aega ajalugu. Aga pärast oli mingi siuke kohvilauake kaetud, mis veits kompenseeris mu hommikus mittesöömist.
Teised läksid edasi viimsi vabaõhu muuseumisse. Meie, otsustades ka vene keelde mitte jõuda, veetsime veidi kultuurselt aega vanalinnas, käies mingitel lambistel kunstinäitustel.
Päev lõppes eesti keelega, mis rikkus mu ilusa ekooli pildi ära ja keemia konsulstvoga. Alguses läks päris hästi, aga lõpp oli nii juhe jälle, et mul oli juba piinlik, et ma igat asja küsisin.
Peale seda läksin tagasi megazone, sest üks saksa poiss suutis oma kaamera ja ipodi sinna jätta. Siis jooksin koju, pakkisin kingitused, kirjutasin Anitale kirja ja jooksin uuesti kodust välja. Kaubsist leidsin veel Alexandra kingi juurde ühed kõrvarõngad. Alguses pidin kokku saama Inesega ja siis hotelli poole lõpetamisele liikuma, aga enne seda liitus minuga veel leeni ja keidy, ehk siis läksime neljakesi.
Lõpetamine toimus siis konverentsi saalis seal, alguses oli tükk aega igast kinkide jagamised, ja oi-kui-tore-meil-siin-oli kõned. Pärast sai süüa ja siis suhelda. Suhtlesime päris tükk aega prantslaste õpetajateda Ann'i ja Etienniga ( tuli välja, et tal on kaks last, üks 5 ja teine 2, how cute is that? :) ). Mingi hetk istusime oma lauas ja sõime ja naersime kõhud kõveras.
Pärast läksime austerlastega suhtlema, kes osutusid palju lahedamateks kui sakslased. Nad olid rohkem meie vanused, rääkisid paremini inglise keelt ja teadsid häid bände (see, kes neist kolmest kõie aktiivsem suhtleja oli, oli suvel just mingi rokk festivalil käinud, kus esines 30 seconds to mars, veits ei old kade, ja ta teadis paramore).
Õhtu nö ametlik osa hakkas lõpule jõudma ja siis olimegi valiku ees, et kas jääme sakslastega hotelli, kes meid endaga kutsusid, või austerlastega, kes olid lihtsalt hästi toredad või sisi lähme õpetajate seltskonnaga restosse. Prantslaste õpetaja rääkis paraga, et kas me võime minna, too ütles, et alkoholi ei joo, ja siis kui tema tuleb oleme me läind, siis võib.
Liikusime siis Ann'i, Oskari, Annely ja Keidyga scotland yardi poole, kus teiste delegatsioonide õpetajad juba olid.
Prantslased tahtsid meile välja teha, meie küll eriti ei tahtnud aga lõpuks võtsime kamba peale õllevaagna. Mingi hetk tuli saar ka ja hakkasid jälle siuksed naljad lendama, et imelik oli mõelda, et see sama inimene, kellele sa just ütlesid ja siis veel veitsa arutasid sellel teemal, et üks saksa poiss, kes on kinda babyface on täitsa nunnu. aga see austerlane on ikkagi nunnum, õpetas sulle u. 5 tundi tagasi mingeid idiootseid keemia ülesandeid. Ühesõnaga, väga lahe oli.
Pärast veel liitus para, kes ei ajandki meid ära ja ütles, et senikaua kuni Ann meie eest vastutab siis me võime seal olla.
Nats enne poolt 11 me siiski lahkusime, sai kõikide pranstlastega hüvasti jätta.
Tegelikult oli väga väga väga äge õhtu, ja ma naeratasin ja naersin nii palju, et mul olid põsed krampis.
Can't wait for France!!! Kui kõik läheb plaanipäraselt ja me ikka saame sinna, siis see saab mega olema.
Aga enne seda, teise tunni, keemia ajal kutsus ronk mind ja lilithit, et me nad väikeste maja aulasse viiks. Osad inimesed olid jälle kadunud, aga just siis kui hakkasin neid otsima minema parašin juba tuli nendega. Küsisin sis, et kas ma võin tundi tagasi minna (jaa uskumatu, asi on nii kaugel, et ma küsin, kas ma võin tundi tagasi minna, osalt ka seetõttu, et ei tahaks keemias jälle maha jääda), ta ütles, et ei et ole siin veel. Noh, istusid seal maha, midagi tarka ei teinud ja siis küsisin liidjalt uuesti ja sealt sain siis loa tagasi minna. Just täpselt uue teema ajaks.
Kohe peale keemiat oli siis minek raekotta. Arvestades, et ma polnud enne raekojas käinud, siis oli suht äge. V.a miljon kõnet, miljonis erinevas keeles ja siis tükk aega ajalugu. Aga pärast oli mingi siuke kohvilauake kaetud, mis veits kompenseeris mu hommikus mittesöömist.
Teised läksid edasi viimsi vabaõhu muuseumisse. Meie, otsustades ka vene keelde mitte jõuda, veetsime veidi kultuurselt aega vanalinnas, käies mingitel lambistel kunstinäitustel.
Päev lõppes eesti keelega, mis rikkus mu ilusa ekooli pildi ära ja keemia konsulstvoga. Alguses läks päris hästi, aga lõpp oli nii juhe jälle, et mul oli juba piinlik, et ma igat asja küsisin.
Peale seda läksin tagasi megazone, sest üks saksa poiss suutis oma kaamera ja ipodi sinna jätta. Siis jooksin koju, pakkisin kingitused, kirjutasin Anitale kirja ja jooksin uuesti kodust välja. Kaubsist leidsin veel Alexandra kingi juurde ühed kõrvarõngad. Alguses pidin kokku saama Inesega ja siis hotelli poole lõpetamisele liikuma, aga enne seda liitus minuga veel leeni ja keidy, ehk siis läksime neljakesi.
Lõpetamine toimus siis konverentsi saalis seal, alguses oli tükk aega igast kinkide jagamised, ja oi-kui-tore-meil-siin-oli kõned. Pärast sai süüa ja siis suhelda. Suhtlesime päris tükk aega prantslaste õpetajateda Ann'i ja Etienniga ( tuli välja, et tal on kaks last, üks 5 ja teine 2, how cute is that? :) ). Mingi hetk istusime oma lauas ja sõime ja naersime kõhud kõveras.
Pärast läksime austerlastega suhtlema, kes osutusid palju lahedamateks kui sakslased. Nad olid rohkem meie vanused, rääkisid paremini inglise keelt ja teadsid häid bände (see, kes neist kolmest kõie aktiivsem suhtleja oli, oli suvel just mingi rokk festivalil käinud, kus esines 30 seconds to mars, veits ei old kade, ja ta teadis paramore).
Õhtu nö ametlik osa hakkas lõpule jõudma ja siis olimegi valiku ees, et kas jääme sakslastega hotelli, kes meid endaga kutsusid, või austerlastega, kes olid lihtsalt hästi toredad või sisi lähme õpetajate seltskonnaga restosse. Prantslaste õpetaja rääkis paraga, et kas me võime minna, too ütles, et alkoholi ei joo, ja siis kui tema tuleb oleme me läind, siis võib.
Liikusime siis Ann'i, Oskari, Annely ja Keidyga scotland yardi poole, kus teiste delegatsioonide õpetajad juba olid.
Prantslased tahtsid meile välja teha, meie küll eriti ei tahtnud aga lõpuks võtsime kamba peale õllevaagna. Mingi hetk tuli saar ka ja hakkasid jälle siuksed naljad lendama, et imelik oli mõelda, et see sama inimene, kellele sa just ütlesid ja siis veel veitsa arutasid sellel teemal, et üks saksa poiss, kes on kinda babyface on täitsa nunnu. aga see austerlane on ikkagi nunnum, õpetas sulle u. 5 tundi tagasi mingeid idiootseid keemia ülesandeid. Ühesõnaga, väga lahe oli.
Pärast veel liitus para, kes ei ajandki meid ära ja ütles, et senikaua kuni Ann meie eest vastutab siis me võime seal olla.
Nats enne poolt 11 me siiski lahkusime, sai kõikide pranstlastega hüvasti jätta.
Tegelikult oli väga väga väga äge õhtu, ja ma naeratasin ja naersin nii palju, et mul olid põsed krampis.
Can't wait for France!!! Kui kõik läheb plaanipäraselt ja me ikka saame sinna, siis see saab mega olema.
No comments:
Post a Comment