Minu Pariis

Ja ongi suvi jälle mööda läinud. Mitte, et ma väga seda näinud oleks, sest sai ju kahe koha peal rabatud ja augustikuus tervelt 208 tundi tehtud, nii et otsustasin, et võib väikese puhkuse endale lubada küll.

Terve eelmine nädal sai töötaud hommikusi vahetusi ehk kella neljane hommikune ärkamine ei olnudki nii hull.

Äratus oli hommikul kell 4 ja seadsime sammud bussijaama poole, kus esimese asjana sõitsime Dundee'sse, et seal teise bussi peale ümber istuda ja läbi Perth'i Edinburghi sõita. Esimest korda nägin Edinburghi ja uskumatu, täiesti nagu teine riik, ülikena linn ja mina valisin Aberdeeni.
Igatahes siis veidi ekslesime ringi ja istusime järgmise bussi peale, et lennnujaama sõita.

Kui lõpuks lennujaama jõudsime oli  ajaga juba veits kitsas ehk kuna meil oli aint käsipagas siis läksime otse turvakontrolli, kus tuli välja, et meie online check-ini piletid ei töötanud ehk pidime alla ryanairi putkasse jooksma, et prinditud piletid saada. Ja lõpuks saime siis läbi ja läksime väravasse ja jõudsime ilusti lennule.

Edinburgh

Nii..umbes kella kolme ajal jõudsime siis oma odavlennu Ryanairiga (kus üritati sulle kõike müüa alates loteriipiletitest esigarettideni) Paris Beauvais lennujaaama, mis asub umbes 60km Pariisist väljas. Õnneks on neil päris ilusti korraldatud, et iga kahekümne minuti tagant käivad bussid Pariisi kesklinna. Väljas bussi oodates vaatasin mingile tabloole, mis näitas, et õues on 29 kraadi. Oli küll metsikult soe ja päikseline. Teksad põletasid jalgu ja päikeseprillid olin ka koju unustanud.

Igatahes asusime siis Pariisi poole teele. Nii nagu eelnevates bussides ja lennukis magasin ka selles bussis ja umbes poole 5 ajal jõudsime Pariisi ja siis oli veel vaja kahe metrooga seigelda ja lõpuks jõudsimegi ´´hotelli´´ (hea ja odav ja saad seda mille eest maksad, aga noo hotelliks seda nimetada on küll veits entusiastlik), kus meid tervitas prantsuse onu öeldes, et ta ammu juba ootas meid. Igatahes uurisin ta käest siis lähimate supermarketite kohta ning siis läksime oma tuppa asju ära panema. Siis käisime poes natuke süüa ostmas ja läksime tegime väikese uinaku, kuna olime pikast päevast väsinud ja seitsme ajal läksime linna poole. Kõigepelt läksime söögikohta otsima, et korralikult kõhud täis süüa. Pariisis on hästi populaarsed igasugused hiinakad, kust saab hästi head ja odavat sushit, nii et läksimegi sushit sööma. Saime väikese salati ja supi kah kaubapeale ja siis sellise suure ´sushipaadi´. 

 Edasi uitasime natuke veel ja jõudsime kuidagi isegi kesklinna. Tee pealt olime kaasa haaranud ka pudeli veini ja bagueti suundusime Seine äärde seda nautime ning olime nagu tõelised pariislased. Õhtune Seine, Bateaux-Mouche'd (laevad) mööda sõitmas, Eiffel kauguses säramas, Louvre seljataga, Orsay otse ees, prantslased ümberringi samuti õhtut ja veini nautimas ning rotid seljataga jooksmas.

 Udune,särav Eiffel

Pildid pole kõige paremad, kuna ma ei viitsind oma kaamerat kaasa tassida (meaning meil oli ainult käsipagas) nnii et kõik pildid tavalise seebikaga tehtud.

Järgmine hommik ajasime ennast suh varakult üles, et tegutsema asuda. Kõigepealt läksime hommikusööki otsima ehk siis kohalikku boulangerie'sse (saiapood). Ostsime muidugi croissant'e ja baguette ja siis veel paar paremat palakest. Läksime istusime kohvikusse maha ja võtsime ühe kohvigi ning saime teada, et kohalikus mõistes tähendab kohv espressot. Kõikide muude kohvide jaoks on teised nimetused aga kohv on espresso. Võtsime siis oma pisikese tassi kanget espressot ja croissantid, istusime päikesepaiste saatel kohvikus ning sõime kõige stereotüüpilisemat prantsuse hommikusööki.

Edasi sõitsime metrooga Eiffeli juurde. Sõitsime üles ka, mitte küll päris üles aga teisele korrusele. Eelmine kord kui me klassiga käisime Eiffelis oli õhtu ja pime nign ei olnud väga hullu, aga seekord hommikul minnes tekitas see lift mulle täieliku paanika (nagu sõidaks ameerika mägedel otse üles) ja kerge kõrgusekartus tuli ka (mitte küll tornist alla vaadates :D )

Siis liikusime ühele vaateplatvormile Eiffeliga pilte tegema ja siis liikusime tagasi läbi Champ de Marsi Les Invalides'i poole. Vahepeal hüppasime läbi ateegist, kuna ma olin endale varvastele sellised villid saada, et õudne. Les Invalides oli siis kunagi sõjaveteranide haigla ja hooldekodu aga tänapäeval on seal hunnik muuseumeid (kuhu me sisse kahjuks ei läinud) ning Napoleon Bonaparte on samuti sinna maetud. 

 les Invalides

 Les Invalides

Selleks ajaks oli juba päris pikalt käidud ning minu kinnisideeks oli nüüd minna Jardin De Luxembourgi nutella crepidega jalgu puhkama. Kuna ma vasakut  kallast nii hästi ei tea, siis oli veitsa eskelmist ning sai ikka päris pikalt käidud enne kui kohale jõudsime, aga kui jõudsime oli seal niii mõnus. Päike paistis, park oli rahvast täis ja selline mõnus laupäeva tšill meeleolu valitses igal pool. + rääkimata sellest, kui ilus see park ise on. 

Natuke jalgu puhatud siis liikusime edasi, kuna ma tahtsin šoppama minna (mis osutus suht edutuks) siis liikusime parema kalda poole ja teepeal nägime ka Sorbonne'i (pariisi vanim ülikool) ja Panthéoni ära.

 Panthéon

Sorbonne

Kuna Cité saar jäi ka tee peale siis käisime ühe raksuga ka Notre-Dame'is ära. Notre-Dame ees oli mingi platvormi-laadne asi ehk seda suurt lagedat platsi ei olnud ka. Aga käisime siis sees ja vaatasime ringi (noh kuna ma olin enne käind sees, siis esmamuljed juba loodud) ning edasi liikusime mööda Seine'i kallast poodide poole. Saatsin Andrew kohvikusse ja läksin ise šoppama. Selleks ajaks olin ma muidugi suht vässu ja eriti kui ma nägin, et C&A (kus ma eelmisel korral terve varanduse kulutasin ja palju ilusaid asju sain) oli remondis ja valik väga väike, kadus šoppamisisu suht kähku, ehk ei ostnudki midagi. Siis liikusime hotelli tagasi ja tegime väikese puhkuse, enne kui õhtu uuesti välja läksime. Poole päevaga saime pool pariisi turistiatraktsioonidest läbi käidud/nähtud. Aa ja enne kui linna tagasi läksime käisime õhtust ka söömas, mis üllatus-üllatus oli jälle sushi, mis oli lihtsalt niii hea ja normaalse hinnaga ka.

Õhtul siis oli suunaks Champs-Élysées, aga otsustasime kõndida, et natuke ka ümbrust näha. Me ei aimanudki, kui pikaks see jalutuskäik kujunes. Aga lõpuks jõudsime kohale ja saime nautida öist Champs-Élysées'd ja Triumfikaart ning õnneks olid ka poed kella üheteistkümneni seal lahti nii, et sai(n)me ka poodidesse sisse kiigata. Aa teel sinna nägime ka Opéra ära, mis on endiselt minu arust üks ilusamaid hooneid terves Pariisis.

 Opéra

 Mingi udune kirik, mida teepeal nägime

Siis kõndisime mööda öist, rahvast kihavat Champs-Élysées'd alla ja läbi Place de la Concorde'i suundusime Louvre poole, kuhu niisama istuma ja õhtut (ja veini) nautima suundusime.

Mingi kaheteist paiku suundusime koju tagasi, kuna jalad olid pääris väsinud, mis ka järgmisel hommikul metsiku jalavaluga tunda andis.

Pühapäeva hommikul käisime hommiksööki kohalikust supermarketist ostmas, kuna igahommikune boulangerie külastamine oleks kulukaks ja väga ebatervislikuks läinud. Pühapäeva esimeseks tegevuseks/kohaks oli Montmarte ja Sacré-Coeur'i kirik aa ja Moulin Rouge ka enne seda muidugi. Montmartre asub Pariisi kõige kõrgema punkti tipus ehk tuli väike ronimine ette võtta ning kirikujalamil hunnikutest 'trikitajatest' mööda saada, kes elueest üritavad sulle ennast peale suruda ja näidata kuidas nad sulle paela käepeale punuvad ja siis sujuvalt ehted ja rahakoti pihta panevad. Ja nad tungivad ikka päris agressiivselt peale, aga õnneks saime neist ilusti mööda. Ning Montmartre ise on selline kunstiküllane turistikülake, kus on terve hunnik igast tänavakunstnikke ja kohvikuid ning turvalisusega seal probleeme pole, kuna kiriku ees jalutavad ringi relvadega politseinikud.

Ühesõnaga käisime siis seal ringi ning vaatasime igast suveniire, mida ma alati osta tahaks, ent see nii mõttetu ja kallis. Aga seegi kord kostitasime ennast nutella creppidega ja istusime seal väikeses pargis ja nautisime ümbrust.

Otsest edasist plaani polnudki, kuna me olime enamus põhikohad juab läbi käinud siis otsustasime niisama jalutada ja mõnda poodi vaadata, mis teepeale ehk jääb. Jällegi sai palju palju jalutatud ja täitsa juhuslikult sattusime ka George Pompidou kaasaaegse kunsti muuseumist mööda jalutama ning ja l'Hotel de Ville nägime ka ära. Mul oli selle üle suht hea meel, kuna otseselt ei plaaninud sinna minna, aga juhuslikult juhtusime mööda jalutama.

Selleks ajaks oli kell juba mingi 3-4 ning taaskord läksime jalga puhkama, aga seekord läksime istusime Louvre'i keskel päevasel ajal. Ja see tagurpidi klaaspüramiidi osa oli asendatud purskkaevudega, alguses ei saanudki nagu aru, et mis valesti on, aga midagi nagu oli.

Pärast Louvre'i juures tsillimist ja photoshootimist oli kell juba nii palju, et kõhud olid taas tühjaks läinud. Esialgne plaan oli kodu juurde tagasi minna ja samasse kohta sööma minna, kus eelminegi õhtu sai einestatud. Aga samas oli pühapäev ja kuna paljud kohad olid kinni siis me ei olnud väga kindlad, et see lahti oleks. Samas ei olnud me kumbki nii väsind ka, et oleks niisamagi tahtnud hotelli phukama minna ning tundus mõttetu raisata metroopileteid kui me pole isegi kindlad, kas see lahti oleks olnud.

Otsustasime siis kuskil kesklinnas süüa, kus midagi mõistlikku silma hakkab. Hakkasime siis liikuma nats päris päris südalinnast eemale ja muidugi oli mul vaja umbes viies erinevas poes vahepeal käia, kuna kõik tundusid nii ahvatlevad suure saapa- ja riidevalikuga, kuigi lõpuks ei ostnud ikkagi midagi. Aga ühesõnaga kõndisime ja kõndisime ja otsisime söögikohta. Vahepeal oli mulle meenunud see ülihea ja odav sushikoht kesklinnas, kus ma eelneval korral Annelyga käisin, aga no kohe üldse ei teadnud, kus see täpselt on. Täiesti juhuslikult kõndisime ja leidsimegi selle. See oli lihtsalt nii hea juhus, et ma olin tükk aega selle leiu üle õnnelik. Ja uskumatult oli täpselt sama menüü ja isegi hind ei olnud tõusnud - endiselt 8.50, endiselt 18 tükki suuurepärast sushit (hunniku lõhega, njomm).

Kõhud täis ja hea olla, oli aeg mõelda edasistele plaanidele. Üks koht, kuhu me ka veel ei olnud jõudnud ning ma kindlasti tahtsin minna oli Pont des Arts, mis on üks hästi kena jalakäijate sild üle Seine.

Kuna ma ei olnud reaalselt mitte ühtegi asja endale suutnud leida, siis suundusime tagasi Champs-Élysées'le, kus eelnevgi õhtu sai käidud. Enne seda aga käisime Jardin de Tuileries pargis istumas, kuna eelneval õhtul oli see juba kinni ning sinna ei saanud, aga õnneks viis meie seekordne tripp sealt läbi. Nii käisimegi seal veel veidike tsillimas. 

Kui lõpuks jälle liikuma saime võtsime suuna Champs-Élysées'l asuvale Morgan de Toi poele, kus olid megad alekad ja paar asja juba eelneval õhtul silma jäänud. Kui nüüd päris aus olla, siis mul ilmselt ei oleks vaja midagi osta olnud, aga noh see oli osalt see, et kuidas ma lähen Pariisist ära ja osta ühtegi riideeset, osalt firmapoe allahindlus ja ma saan ka endale midagi fancyt osta ja kindlasti suures osas see klišee, mida kujutab endast ägeda šoppamiskotiga (sest sealt anti isegi ühele pluusile selline kinkekoti-laadne äge paberist kott) mööda Pariisi ringi jalutada. Pärast pikka ringi ekslemist ja jalutamist jõudsime ikkagi Louvre'i juurde tagasi, kus ka viimase õhtu veetsime ning huvitaval kombel Šotimaa väga vasutolulist iseseisvuse teemat arutades.

Taaskord suundusime umbes keskköö paiku hotelli tagasi. Hommikul oli vaja vaikselt hakata lahkumiseks valmistuma. Käisime veel poes, et osta söögikraami pikaks päevaks ning muidugi ostsime ka viimase baguette'i. Mingi 10-11 paiku lahkusime siis hotellist ning käisime veel veidi linnas ringi jalutamas (meaning mina veel viimases lootuses poode kammimas), enne kui oli vaja metrooga bussijaama sõita ja taaskord Beauvais lennujaama poole suunduda. 

Tund ja 15 bussis loksumist ning olimegi Beauvais, kus päike lõõskas nii kõvasti, et lahkumine oli veelgi raskem. Aga lahkuda tuli, ryanairiga taas Edinburghi, kus seekord oli ligi 3h lennujaamas passimist enne kui sai kodu poole teele asuda. Aberdeeni jõudsime veidi peale keskkööd ning koju umbes ühe ajal. Muidugi oli vahe sooja ja ilusa Pariisi ning külma ja halli Aberdeeni vahel suur, kuid samas oli mul hea meel näha, et oli alanud freshers week ning isegi esmaspäeva õhtul oli linna taas kihamas õpilastest, kes ilmselgelt liiga vähe riideid kandsid!

Kokkuvõtteks selle massiivselt pika postituse peale (mida ma kirjutasin vahelduva eduga ca 4 päeva jooksul) võiks öelda, et kuigi ma olen Pariisis nüüdseks käinud juba 3 korda ei lakka see linn kunagi uudne ega kutsuv olemast ning igakord olen enda jaoks midagi uut avastanud, mis ilmselgelt ei ole nii suure linna jaoks raske, kuid isegi inimeste puhul olen pannud tähele erinevaid asju ning iga kord näed midagi teistmoodi!

Nüüd kui Pariisi reisi kirja sain, katsun lähipäevil ka väiksema postituse uuest kooliaastast teha, sest täna ju algas kool!!!