Enne veel, kui sellest blogist saab minu ametlik Šotimaa blogi, siis tahan siia kirja panna ka seiku ettevalmistusest ja veel viimasest paarist nädalast Eestis. Hetkel tahaks küll kõige muuga kui kooliasjadega tegeleda, kuna ootusärevust väga pole. Rohkem on hirm, kuna tegu on ikkagi nii suure muutusega.
Esmaspäevast kolmapäevani õnnestus mul siiski veel Aegnal käia. Tallinna keskkonnaameti poolt oli Tallinnasse laagrisse kutsutud kari lätlasi, kelle laager toimus Aegnal. Tegelikult algas see juba pühapäeval, aga kuna mul oli esmaspäeval veel töö siis läksin õhtul Jukuga järgi. Aegna on lihtsalt koht, kus saad ennast alati hästi tunda ning mul tulid kõik need toredad ajad meelde, mis seal on olnud.
Esmaspäeva õhtul ei teinud väga midagi käisime vaid rannas grillimas ning kuna lätlastel oli kell 11 juba öörahu, siis ei muud tarka väga ei teinudki. Teisipäeval tegime saare lõunapoolsele osale tiiru peale, mängisime mänge, käisime õhtul veel rannakaitsepatareid vaatamas ja isegi sauna sai (esimest korda aegnal).
Aga ma hakkan tõsiselt puudust tundma nendest pidevatest reisidest ja sellest, kuidas kämpade juures kuuleb merekohinat nii, nagu kohiseks ta su jalge ees. Meenusid kõik need ägedad mälestused.
See kuidas me veetsime õhtu rannas ja Kadi nägi poolduvat tähte ja mingi hirmus valgus oli ja kuidas me eksisime ära ja kuidas kämpasse jõudes oli see maailma parim tunne. Meenus see, kuidas me ükskord vihmasel sügisel aitasime Sannul tema esimeseks Junior Handler võistluseks valmistuda. Meenus see, kuidas me päevitasime kiigel ja veetsime terved päevad meres, sest lihtsalt nii palav oli. Ja ka see, kuidas me kenti mängisime ja Ladalt Eesti mängus pähe saime. Ja muidugi rääkimata sellest kui mõnus ja rahulik seal on (kui Luule just ei karju) ning kui mõnus loodus.
Veel ootavad mind ees kaks koertekat ja Prangli reis. Kuid miski ei saa olema enam nii nagu ta oli ja see on ju loomulik, et kõik kasvavad suureks ja lähevad oma teed, aga samas on see metsikult kurb. Jällegi on tunne, et kui ma jääks Eestisse oleks kõik nii palju kergem.
Nostalgiline
Esmaspäevast kolmapäevani õnnestus mul siiski veel Aegnal käia. Tallinna keskkonnaameti poolt oli Tallinnasse laagrisse kutsutud kari lätlasi, kelle laager toimus Aegnal. Tegelikult algas see juba pühapäeval, aga kuna mul oli esmaspäeval veel töö siis läksin õhtul Jukuga järgi. Aegna on lihtsalt koht, kus saad ennast alati hästi tunda ning mul tulid kõik need toredad ajad meelde, mis seal on olnud.
Esmaspäeva õhtul ei teinud väga midagi käisime vaid rannas grillimas ning kuna lätlastel oli kell 11 juba öörahu, siis ei muud tarka väga ei teinudki. Teisipäeval tegime saare lõunapoolsele osale tiiru peale, mängisime mänge, käisime õhtul veel rannakaitsepatareid vaatamas ja isegi sauna sai (esimest korda aegnal).
Aga ma hakkan tõsiselt puudust tundma nendest pidevatest reisidest ja sellest, kuidas kämpade juures kuuleb merekohinat nii, nagu kohiseks ta su jalge ees. Meenusid kõik need ägedad mälestused.
See kuidas me veetsime õhtu rannas ja Kadi nägi poolduvat tähte ja mingi hirmus valgus oli ja kuidas me eksisime ära ja kuidas kämpasse jõudes oli see maailma parim tunne. Meenus see, kuidas me ükskord vihmasel sügisel aitasime Sannul tema esimeseks Junior Handler võistluseks valmistuda. Meenus see, kuidas me päevitasime kiigel ja veetsime terved päevad meres, sest lihtsalt nii palav oli. Ja ka see, kuidas me kenti mängisime ja Ladalt Eesti mängus pähe saime. Ja muidugi rääkimata sellest kui mõnus ja rahulik seal on (kui Luule just ei karju) ning kui mõnus loodus.
Veel ootavad mind ees kaks koertekat ja Prangli reis. Kuid miski ei saa olema enam nii nagu ta oli ja see on ju loomulik, et kõik kasvavad suureks ja lähevad oma teed, aga samas on see metsikult kurb. Jällegi on tunne, et kui ma jääks Eestisse oleks kõik nii palju kergem.
Nostalgiline
