Le fin du projet

Olemegi jõudnud projekti viimase päeva juurde.
Neljapäeva hommikul istusime taaskord bussi seekord suunaga Étretat'i mägede poole. Seal oli ka väike külake ja üliarmas kohalik turg, kus meil pärast ka veidi vaba aega oli. Enne seda aga käisime seal mägedes ronimas ja vaateid nautimas.

Sealt turu pealt soetasin endale ka siuksed ägedad sandaalid, mida ma Eestist kunagi osta ei raatsi. Tagasi sõidul peaaegu kõik eestlased magasid bussid. Sõitsime mööd Le Havre'st (kust lähevad laevad inglismaale) ja ka Seine jõe suudmest.
Pärast lõunasööki koolis tulid meie pärastlõunased ühised tegevused. Üks grupp tegi kunsti, üks grupp hindas mingit robotite võistlust ja igast delegatsioonist kaks inimest läksid raadiosse intervjuud andma. Meie grupist valiti mind ja Oskarit. Selline pisiki klaustrofoobiline ruum oli, kus siis meie eestlased pidime esimesena rääkima. Muidu oli okei, aga nii kui rääkima hakkasin, läksin ülinärvi ja puterdasin, Oskar ka. Õnneks oli Parašin, kes natukenegi päästis olukorda. Kõik muidugi ütlesid, et super, super väga hea, aga no see oli tegelikult päris õudne. Natuke veel olime seal, siis öeldi, et võime ära minna. Pärast tuli välja, et tegelikult oli veel pärast mingi inglisekeelne väitlus. Doh.

Kooli juurde tagasi jõudes käisime poes ja pärast seda oli jälle tükk aega passimist. Aga õhtut jäi siis lõpetama pidulik kõnede osa, kus jagati kinke ja tehti viimased kõned ja hästi palju head süüa (mulle meeldis eriti valgehallitusjuustu kandik, kus oli ketas ketta peal.mmm..). Ja kõige lõpuks oli õues veel sakslaste kontsert, kus siis lauldi ka natuke ja see oli päris meeleolukas, ainult et haigelt külm oli õues.

Ja siis kui põhihüvastijätud olid tehtud ja kontsert läbi läksime hotelli poole. Sakslased olid suure kambaga kuskil mäe otsas telkimas ja neil pidi seal mingi pidu olema, siis tuli mõte sinna minna. Aga see plaan feilis, sest tuli välja, et see pidu olevat juba 11 läbi saanud. Nii seadsime sammud karjakesi randa, et seal viimast õhtut Normandias tähistada.
Aga enne veel...

Sellega lõppes meie seiklus Normandias ja ka Comeniuse projekt, millest on tegelikult väga kahju, sest sai juba harjumuseks, et iga natukese aja tagant on mingi reis ja tunde jääb ära või näed jälle tuttavaid nägusid. Aga loodetavasti näeb neid tulevikus ikka veel:)

Le Mont-Saint-Michel

Kolmapäeva varahommikul alustasime sõitu Mont-Saint-Micheli poole, et veeta seal terve pikk päev. Kuna Õhtud olid alati pikale veninud ja sõit kestis 2 tundi, siis kõik eestlased bussi taga osas magasid. Jõudsime kohale siis mingi 9 paiku, ilm oli veel üsna külm ja sombune, aga päevaks soojenes ilusti üles nii et õhtuks olime kõik päikesepõletuse saanud.
Jõudsime kohale siis, kui tõusuvesi just hakkas taanduma ehk siis nägime, kuidas parklat hommikul puhastati.

Siis liikusime külakesse sisse ja alustasime tuuriga. Meid oli grupiks jagatud ja meil oli prantsusekeelne giid ja ma sain kõigest aru, mis ta rääkis, mille üle mul oli väga hea meel. Siis tegime tuuri ja jalutasime terve kloostri läbi.

 Pöörake tähelepanu paremal asuvale parklale, mis on poolenisti veel liiva ja muda all, mida siis iga hommiku korda tehakse.

 

Peale ringkäiku oli meil natukene vaba aega, et veel ise ringi vaadata, süüa otsida ja suveniire šopata. Mina jäin lõpuks ikkagi võileiva juurde, sest seal olid hinnad nii kallid ja aega hakkas ka nappima. Rahvast oli küll palju, aga samas olid need väiksed tänavad hunnikute poodidega jube armasad ja noh rääkimata kloostrist endast, mis jättis ikka päris kõva mulje. 

Peale väikest lõunapausi tuli päeva aktiivsem osa. Nimelt võtsime ette jalgsimatka Mont-Saint-Micheli lahel, kus on päeval mõõn ja lihtsalt läbitav. Vnoh, kas just lihtsalt, sest giid oli meil ikkagi kaasas. Põhimõtteliselt oli see 7kilomeetrine matk märjal liival, mis kohati oli mudasem ja rõvedam ja pressis varvaste vahelt välja, kohati olid väikesed veeloigud ja ka mõni suurem vool. Nägime ja proovisime isegi need nn vajuvad liivad ära. Mul õnnestus somehow läbimärjaks saada ja tee peal oma päikeseprillid ainsasse kiirevoolulisse kohta kukutada ja nüüd nad siis on kuskil seal Mont-Saint-Micheli lahes.

Pärast seda matka olime õnnelikud kui jälle bussi saime. Kõik olid ära põlenud, aga seda märkasime alles õhtul, ja suht väsinud ja ka kõhud olid tühjaks läinud selle aja peale. Aga enne tagasi suundumist koolimajja ja sööma, tegime peatuse kohalikus küpsiste jms poes. Ma ostsin siis paki küpsiseid koju, paki komme koju ja siis ühe 2eurose korraliku suurusega brownie, mille ma plaanisin bussis ära süüa, aga lõpuks jõudis ta üsna lödina koju, aga maitse oli sellegipoolest super, parim brownie, mida ma elusees saanud olen.
Õhtul peale söömist oli meil kohalikus kirikus Saksa orkestri kontsert. Kõik oli tore jms, aga see oli masendavalt igav, nagu sellist tüüpi kontserdid minu jaoks ikka. Eestlased istusid kahes tagapingis ja kõik üritasid endale tegevust leida. Mina mängisin maarja iphonega, vahepeal üritasin oma põlenud käsi vastu külmi kivist kirikusambaid jahutada ja vahepeal isegi üritasin Mont-Saint-Micheli töölehte täita. Lõppes see mingi peale kümmet ja ega me vist vajusime suht kähku ära.