Kolmapäeva varahommikul alustasime sõitu Mont-Saint-Micheli poole, et veeta seal terve pikk päev. Kuna Õhtud olid alati pikale veninud ja sõit kestis 2 tundi, siis kõik eestlased bussi taga osas magasid. Jõudsime kohale siis mingi 9 paiku, ilm oli veel üsna külm ja sombune, aga päevaks soojenes ilusti üles nii et õhtuks olime kõik päikesepõletuse saanud.
Jõudsime kohale siis, kui tõusuvesi just hakkas taanduma ehk siis nägime, kuidas parklat hommikul puhastati.
Siis liikusime külakesse sisse ja alustasime tuuriga. Meid oli grupiks jagatud ja meil oli prantsusekeelne giid ja ma sain kõigest aru, mis ta rääkis, mille üle mul oli väga hea meel. Siis tegime tuuri ja jalutasime terve kloostri läbi.
Peale väikest lõunapausi tuli päeva aktiivsem osa. Nimelt võtsime ette jalgsimatka Mont-Saint-Micheli lahel, kus on päeval mõõn ja lihtsalt läbitav. Vnoh, kas just lihtsalt, sest giid oli meil ikkagi kaasas. Põhimõtteliselt oli see 7kilomeetrine matk märjal liival, mis kohati oli mudasem ja rõvedam ja pressis varvaste vahelt välja, kohati olid väikesed veeloigud ja ka mõni suurem vool. Nägime ja proovisime isegi need nn vajuvad liivad ära. Mul õnnestus somehow läbimärjaks saada ja tee peal oma päikeseprillid ainsasse kiirevoolulisse kohta kukutada ja nüüd nad siis on kuskil seal Mont-Saint-Micheli lahes.
Pärast seda matka olime õnnelikud kui jälle bussi saime. Kõik olid ära põlenud, aga seda märkasime alles õhtul, ja suht väsinud ja ka kõhud olid tühjaks läinud selle aja peale. Aga enne tagasi suundumist koolimajja ja sööma, tegime peatuse kohalikus küpsiste jms poes. Ma ostsin siis paki küpsiseid koju, paki komme koju ja siis ühe 2eurose korraliku suurusega brownie, mille ma plaanisin bussis ära süüa, aga lõpuks jõudis ta üsna lödina koju, aga maitse oli sellegipoolest super, parim brownie, mida ma elusees saanud olen.
Õhtul peale söömist oli meil kohalikus kirikus Saksa orkestri kontsert. Kõik oli tore jms, aga see oli masendavalt igav, nagu sellist tüüpi kontserdid minu jaoks ikka. Eestlased istusid kahes tagapingis ja kõik üritasid endale tegevust leida. Mina mängisin maarja iphonega, vahepeal üritasin oma põlenud käsi vastu külmi kivist kirikusambaid jahutada ja vahepeal isegi üritasin Mont-Saint-Micheli töölehte täita. Lõppes see mingi peale kümmet ja ega me vist vajusime suht kähku ära.
Jõudsime kohale siis, kui tõusuvesi just hakkas taanduma ehk siis nägime, kuidas parklat hommikul puhastati.
Pöörake tähelepanu paremal asuvale parklale, mis on poolenisti veel liiva ja muda all, mida siis iga hommiku korda tehakse.
Peale ringkäiku oli meil natukene vaba aega, et veel ise ringi vaadata, süüa otsida ja suveniire šopata. Mina jäin lõpuks ikkagi võileiva juurde, sest seal olid hinnad nii kallid ja aega hakkas ka nappima. Rahvast oli küll palju, aga samas olid need väiksed tänavad hunnikute poodidega jube armasad ja noh rääkimata kloostrist endast, mis jättis ikka päris kõva mulje.
Pärast seda matka olime õnnelikud kui jälle bussi saime. Kõik olid ära põlenud, aga seda märkasime alles õhtul, ja suht väsinud ja ka kõhud olid tühjaks läinud selle aja peale. Aga enne tagasi suundumist koolimajja ja sööma, tegime peatuse kohalikus küpsiste jms poes. Ma ostsin siis paki küpsiseid koju, paki komme koju ja siis ühe 2eurose korraliku suurusega brownie, mille ma plaanisin bussis ära süüa, aga lõpuks jõudis ta üsna lödina koju, aga maitse oli sellegipoolest super, parim brownie, mida ma elusees saanud olen.
Õhtul peale söömist oli meil kohalikus kirikus Saksa orkestri kontsert. Kõik oli tore jms, aga see oli masendavalt igav, nagu sellist tüüpi kontserdid minu jaoks ikka. Eestlased istusid kahes tagapingis ja kõik üritasid endale tegevust leida. Mina mängisin maarja iphonega, vahepeal üritasin oma põlenud käsi vastu külmi kivist kirikusambaid jahutada ja vahepeal isegi üritasin Mont-Saint-Micheli töölehte täita. Lõppes see mingi peale kümmet ja ega me vist vajusime suht kähku ära.
No comments:
Post a Comment