Nagu ma viimati pooleli häin, siis 14.50 hakkas sõitma rong Caeni poole. See oli üsna täis, aga meil õnnestus hõivata üks neljane pink, siiski arvas Kevin Piho aka Pihens, et ta kindlasti mahub sinna viiendaks. Nii me siis u pool ajast sõitsimegi, et neli inimes ilusti toolidel, jalge alune kotte ja muud träna täis ja siis Keidy Kevini süles ja jalad poolenisti minu süles ja minu jalad kuskil Annely pingi peal, ühesõnaga oli jalgade rägastik. Mingil hetkel, kui rahvast oli natuke maha läinud lahkus ka Kevin meie juurest ja olemine läks veidikene lahedamaks.
Sõit möödus suht vaikselt, kes kuulas muusikat, kes magas, kes luges midagi. Natuke tegime ka videopäevikut. Sõit ei kestnudki tegelikult üldse nii kaua ja täitsa märkamatult olime kohale jõudnud.
Suhteliselt halvad pildid, aga väike idea meie toast ikka. Ma olin kodus vaadanud pilti sellest hotellist ja toast ja see tundus ahistavalt väike ja ta suht oli ka, aga siiski ilus ja puhas ja koras (ja no Pariisi omaga ei anna võrreldagi).
Magamiskohtadeks olid siis üks kahene voodi ja üks nari. Meil käis juba Tallinnast saadik vaidlus, et kes narisse läheb, keegi ei tahtnud seda. Nii kui tuppa saime ja nari ära proovisime, tahtsid kõik seda. Tegime loosi, Keidy sai nari, ja siis ta enam ei tahtnud jälle:D Tekkide ja patjadega oli suht kitsas. Muidu me saime Annelyg ilusti abieluvoodit jagatud, aga vahepeal hakkas külm ja siis jäi küll tekki väheks (seda pidime ka jagama).
Natuke pakkisime lahti, tekitasime juba paraja sigala, käisime pesus ja olime lihtsalt nagu 12aastased ja jooksime mööda koridori, et OH milline tuba teil on, kuigi oh üllatus, nad kõik olid samasugused. Aint juksi, madise ja oskari tuba vist oli nats suurem. Aaa ja kuigi tuba ise oli suht tagasihoidlik, korralik ja puhas, aga tagasihoidlik, oli seinal ikka lameekraan telekas. Nice:D
Natuke oli meil siis aega ennast sisse seada ja puhata ja siis juba hakkasimegi oma restorani õhtusöögi poole samme seadma. Jõudsime kohale, tuli välja, et eestlased, kõige näljasemad olid esimestena ja ainukestena kohal. Plaanisime küll teisi oodata, aga kui nad ei tulnud ega tulnud siis loobusime ja hakkasime sööma (ja nad ei jõudnuki sinna, seni kuni meie seal olime, saksa õpetajad millalgi küll tulid, aga rohkem mitte kedagi). No lubatud suurest ja uhkest 12eurosest õhtusöögist ei old seal küll midagi. Kartulisalat, täiesti kuiv ja maitsetu pasta ja siis mingi koogitükikene.
Sõit möödus suht vaikselt, kes kuulas muusikat, kes magas, kes luges midagi. Natuke tegime ka videopäevikut. Sõit ei kestnudki tegelikult üldse nii kaua ja täitsa märkamatult olime kohale jõudnud.
Krissu vist tegeles magamisega
Kohale jõudes olid meil juba tuttavad ja osad mitte nii tuttavad näod vastas ja meid jagati autode peale ära ja hakkasime siis mere äärde, meie uude koju 4 päevaks, Dives-sur-Meri sõitma. Meil oli mingi eriti naljakas autojuht, kes tegi lolli nalja ja oli üldse koomiline. Mina, Keidy ja birks istusime taga ja Kevin ees. Kohe saime siis ka oma prantsuse keele proovile panna, enamus ajast saime aru, siis kui ära sõitis hüüdsime Kevinile, et too asja üle võtaks.
Sõit oli üsna lühike ja mulle juba väga meeldis see kant. Siuke tõsine Pranstuse maakoht. Igal pool oli hästi palju hobuseid ja lehmi ja lambaid.
Aa, mulle just tuli üks eriti koomiline seik meelde sellest sõidust. Jäime siis punase tule taha seisma, Anne oli teise seltskonnaga meie taga. Meie autojuht - Marc - jooksis autost välja, tõmbas Anne auto kojamehed üles, naeris ja jooksis tagasi autosse. Siis ronis Anne välja, pani kojamehed alla tagasi, tuli tõmbas meil tagumise kojamehe püsti ja jooksis autosse tagasi. Marc väitis, et jaa jaa, see on tavaline, nad koguaeg teevad nii. Ja see kõik tehti ära punase tule ajal. Me olime autos suht hämmelduses ja wtf- nägudega :D
Me jõudsime viimastena hotelli juurde ja siis juba sai isiklikult kõiki tuttavaid ( kuigi siis vist oligi aint Anne) tervitatud. Natuke pidime väljas passime, kuni aeti hotelli asju. Muidugi hakkas kohe silma, et jesss, meil on pood vastas, aga sellest ei olnud meil mingit kasu, kuna nagu kõik ülejäänud kohad selles linnas, pandi ka see pood mingi kell 7 kinni ja me ei jõudnudki kordagi sinna, ega näinud seda kordagi avatuna.
Peagi siis saime oma toad kätte - teisel korrusel, suht kõrvuti. Kõikidel tubadel oli oma kood, millega sai sisse. Enamus ajast läks mul meie toa kood sassi ja ma ei saand sisse, aga Sälly nt õppis suht kohe meie koodi ära ja käis siis kui juhtus meil. Lõpuks õppisin mina ka meie ja nende koodid ära.
Magamiskohtadeks olid siis üks kahene voodi ja üks nari. Meil käis juba Tallinnast saadik vaidlus, et kes narisse läheb, keegi ei tahtnud seda. Nii kui tuppa saime ja nari ära proovisime, tahtsid kõik seda. Tegime loosi, Keidy sai nari, ja siis ta enam ei tahtnud jälle:D Tekkide ja patjadega oli suht kitsas. Muidu me saime Annelyg ilusti abieluvoodit jagatud, aga vahepeal hakkas külm ja siis jäi küll tekki väheks (seda pidime ka jagama).
Natuke pakkisime lahti, tekitasime juba paraja sigala, käisime pesus ja olime lihtsalt nagu 12aastased ja jooksime mööda koridori, et OH milline tuba teil on, kuigi oh üllatus, nad kõik olid samasugused. Aint juksi, madise ja oskari tuba vist oli nats suurem. Aaa ja kuigi tuba ise oli suht tagasihoidlik, korralik ja puhas, aga tagasihoidlik, oli seinal ikka lameekraan telekas. Nice:D
Natuke oli meil siis aega ennast sisse seada ja puhata ja siis juba hakkasimegi oma restorani õhtusöögi poole samme seadma. Jõudsime kohale, tuli välja, et eestlased, kõige näljasemad olid esimestena ja ainukestena kohal. Plaanisime küll teisi oodata, aga kui nad ei tulnud ega tulnud siis loobusime ja hakkasime sööma (ja nad ei jõudnuki sinna, seni kuni meie seal olime, saksa õpetajad millalgi küll tulid, aga rohkem mitte kedagi). No lubatud suurest ja uhkest 12eurosest õhtusöögist ei old seal küll midagi. Kartulisalat, täiesti kuiv ja maitsetu pasta ja siis mingi koogitükikene.
Sõime siis kõhud enam-vähem täis ja hakkasime tagasi hotelli poole minema. See linn oli tõsiselt ilus ja armas, mulle megalt meeldis seal, aga ta jättis mulje, nagu ta oleks välja surnud. Esiteks olid kõik kohad kinni ja pühapäeva õhtul ei näinud me tänava peal vist mitte ühtegi inimest liikumas. Ilm oli suht jahe või noh, selline nagu meilgi, aga ilus.
Midagi erilist me hotellis ei teinudki, kogunesime kõik meie tuppa ja mängisime kaarte ja niisama tšillisme, rääkisime juttu ja tegime videopäevikut.
Ja nii jõudis õhtusse esimene seiklusrikas ja meeleolukas päev. Ärkasime Tallinnas, Eestis, aga magama heitsime juba Normandias, Prantsusmaal:)
No comments:
Post a Comment