Olemegi jõudnud projekti viimase päeva juurde.
Neljapäeva hommikul istusime taaskord bussi seekord suunaga Étretat'i mägede poole. Seal oli ka väike külake ja üliarmas kohalik turg, kus meil pärast ka veidi vaba aega oli. Enne seda aga käisime seal mägedes ronimas ja vaateid nautimas.
Sealt turu pealt soetasin endale ka siuksed ägedad sandaalid, mida ma Eestist kunagi osta ei raatsi. Tagasi sõidul peaaegu kõik eestlased magasid bussid. Sõitsime mööd Le Havre'st (kust lähevad laevad inglismaale) ja ka Seine jõe suudmest.
Pärast lõunasööki koolis tulid meie pärastlõunased ühised tegevused. Üks grupp tegi kunsti, üks grupp hindas mingit robotite võistlust ja igast delegatsioonist kaks inimest läksid raadiosse intervjuud andma. Meie grupist valiti mind ja Oskarit. Selline pisiki klaustrofoobiline ruum oli, kus siis meie eestlased pidime esimesena rääkima. Muidu oli okei, aga nii kui rääkima hakkasin, läksin ülinärvi ja puterdasin, Oskar ka. Õnneks oli Parašin, kes natukenegi päästis olukorda. Kõik muidugi ütlesid, et super, super väga hea, aga no see oli tegelikult päris õudne. Natuke veel olime seal, siis öeldi, et võime ära minna. Pärast tuli välja, et tegelikult oli veel pärast mingi inglisekeelne väitlus. Doh.
Kooli juurde tagasi jõudes käisime poes ja pärast seda oli jälle tükk aega passimist. Aga õhtut jäi siis lõpetama pidulik kõnede osa, kus jagati kinke ja tehti viimased kõned ja hästi palju head süüa (mulle meeldis eriti valgehallitusjuustu kandik, kus oli ketas ketta peal.mmm..). Ja kõige lõpuks oli õues veel sakslaste kontsert, kus siis lauldi ka natuke ja see oli päris meeleolukas, ainult et haigelt külm oli õues.
Ja siis kui põhihüvastijätud olid tehtud ja kontsert läbi läksime hotelli poole. Sakslased olid suure kambaga kuskil mäe otsas telkimas ja neil pidi seal mingi pidu olema, siis tuli mõte sinna minna. Aga see plaan feilis, sest tuli välja, et see pidu olevat juba 11 läbi saanud. Nii seadsime sammud karjakesi randa, et seal viimast õhtut Normandias tähistada.
Aga enne veel...
Sellega lõppes meie seiklus Normandias ja ka Comeniuse projekt, millest on tegelikult väga kahju, sest sai juba harjumuseks, et iga natukese aja tagant on mingi reis ja tunde jääb ära või näed jälle tuttavaid nägusid. Aga loodetavasti näeb neid tulevikus ikka veel:)
Neljapäeva hommikul istusime taaskord bussi seekord suunaga Étretat'i mägede poole. Seal oli ka väike külake ja üliarmas kohalik turg, kus meil pärast ka veidi vaba aega oli. Enne seda aga käisime seal mägedes ronimas ja vaateid nautimas.
Pärast lõunasööki koolis tulid meie pärastlõunased ühised tegevused. Üks grupp tegi kunsti, üks grupp hindas mingit robotite võistlust ja igast delegatsioonist kaks inimest läksid raadiosse intervjuud andma. Meie grupist valiti mind ja Oskarit. Selline pisiki klaustrofoobiline ruum oli, kus siis meie eestlased pidime esimesena rääkima. Muidu oli okei, aga nii kui rääkima hakkasin, läksin ülinärvi ja puterdasin, Oskar ka. Õnneks oli Parašin, kes natukenegi päästis olukorda. Kõik muidugi ütlesid, et super, super väga hea, aga no see oli tegelikult päris õudne. Natuke veel olime seal, siis öeldi, et võime ära minna. Pärast tuli välja, et tegelikult oli veel pärast mingi inglisekeelne väitlus. Doh.
Kooli juurde tagasi jõudes käisime poes ja pärast seda oli jälle tükk aega passimist. Aga õhtut jäi siis lõpetama pidulik kõnede osa, kus jagati kinke ja tehti viimased kõned ja hästi palju head süüa (mulle meeldis eriti valgehallitusjuustu kandik, kus oli ketas ketta peal.mmm..). Ja kõige lõpuks oli õues veel sakslaste kontsert, kus siis lauldi ka natuke ja see oli päris meeleolukas, ainult et haigelt külm oli õues.
Aga enne veel...
No comments:
Post a Comment