Vahepeal kolm imelist nädalat kodus veedetud ja nüüd tagasi.
Kodus oli hea. Kodus on ikka ja alati hea. Kodu on ju kodu. Ma ei saa aru neist inimestest, kes lähevad välismaale ja ei taha üldse Eestisse tagasi ja on väga kärmed oma kogu eesti identiteedist lahti ütlema. Selle kolme kodus oldud nädalaga muutusin ma kuidagi eriti patriootlikuks ja ükskõik kuhu ma ei läheks või mida ma ka ei teeks, ma olen alati eestlane ja uhke selle üle. Ja ilmselt tüütan kõiki inimesi juttudega, kui tore ja ilus Eesti ikkagi on, sest ta tegelikult on ju ka lihtsalt nii ilus!
Kus mujal pealinnas võid sa sõita kõrgeima torni tippu, vaadata oma kallis kodulinna ja näha suures ulatuses ainult metsa ja rohelust. Minul, kui väiksel looduslapsel (hetkel küll kahjuks veidi allasurutud) teeb see südame alt nii soojaks. Kus mujal lähed sa keskturule ja ostad kilode kaupa maasikaid, karutleid, kurke, tomateid ja mida kõike veel otse kasvatajalt. Eestlane on loodusinimene, ta kasvatab koduaias maasikaid,tilli, sibulaid, kartuleid ja mida kõike veel, mida päikeselise suvehommikul oma käega oma aias saab noppimas käia.
Kus mujal sõidad sa paar bussipeatust linnast välja ja võid ennast kaotada Pääsküla rabas, mis on tegelikult küll linna keskel, kui tunned nagu oleksid sügaval sügaval Lõuna-Eesti metsas. Kus mujal sõidad sa 40 kilomeetrit pealinnast eemale ja oled täisroheluses oma kõige armsamas maakohas ja käid paljajalu ringi kuulates linnulaulu ja mesilaste suminat. Kus mujal lähed ja korjad peotäite kaupa metsmaasikaid, nagu siis kui olid veel väike. Kus mujal on su pere, su sõbrad ja su loomakesed. Oeh, Eestimaa, oled kallis! Ja Eesti inimene, isegi oma külmuses oled sa ikkagi oma!
Keskmine Britt on aga loodusvõõras ja tarbimiskultuuris nii sügavalt sees, et ei oska oma elu teistmoodi ette kujutadagi. Metsad, need viimsedki, tuleb maha raiuda. Nemad võtavad endale õiguse kuivendada ära kõik seisvad veekogud, et sääsed sigida ei saaks ja terve liik lihtsalt ära hävitada. Saun on tervise risk nende jaoks, ja kindlasti ka metsast korjatud maasikad võivad ju sisaldada ei tea mida. See loodusvõõras suhtumine on minu jaoks nii imelik ja ma ei oska sellega samastuda.
Siililegi selge, et raske oli kodust lahkuda. Iga lennu peal (neid oli ju tervelt 3) tuli aeg-ajalt ikka paar pisarat poetada ja tänu Norra tollidele kolmapäeva õhtul ilma pagasita pärast pikka peva koju jõudes ei suutnud ma muud teha kui voodi peal ca tund aega nuuksuda. Jah, tõsine memmekas selles suhtes. Aga natuke ikkagi positiivset ka Brittide kohta, seda kohati ülevoolavat viisakust olin ma küll igatsenud. Eesti inimene väsinuna pika päeva lõpus, sandikopikate eest rügades vaatab sulle otsa näoga, et miks sa üldse siia kassasse tuled (muidugi on ka väga toredaid ja säravaid teenindajaid, aga üldine tendents kipub olema selline), britt tervitab sind reipalt, küsib kuidas su päev läheb ja peab sinuga väikese vestluse maha oma päevaplaanidest. Lahku minnakse rõõmsalt üksteisele ilusat päeva soovides. Jah on siin ka erandeid ja kohati on see ülevoolav viisakus nii võlts, et halb hakkab. Aga üldiselt on nad siiski siiralt viisakad.
Vot, nüüd vist sain oma diibi jutuga ühele poole ja muidugi oli vaja kurba lugu ka kuulata ja paar pisarat poetada.
Eelmine neljapäev oli siis ka Andrew sünnipäev. Hommiku poole käisime rannas jalutamas, mille üle mul oli nii hea meel, sest ma nägin, et ka Aberdeenis võib midagi ilusat olla. Keskpäeval toodi meile meie kohvrid, mis läbi Kopenhaageni olid ka siia jõudnud lõpuks ning õhtul käisime tema perega sünnipäevaõhtusöögil Ask Italian'is. Väga hea ja mõnus õhtu oli.
Reede ja laupäev olin juba tööl muidugi. Mõlemad päevad 11 tundi. Ja muidugi pärast puhkust ja kõike ilusat ja toredat oli seda mu keha jaoks liiga palju ja laupäeva õhtuks olin ma haige ja vabad päevad pühapäev ja esmaspäev said pmst kodus voodis veedetud. Pühapäeval pidin küll jalutama spordiklubisse, et oma CV ja asjad ära viia, kuna viimane päev oli ja see 20 minutiline jalutus võttis mu nii läbi, et kohutav. Mul oli nii palju ägedaid plaane oma vabadeks päevadeks, et seda siinolekut kergemaks teha (nt on rannas leisure centre, ehk siis mini veepark vms ja seal pidi ka SAUN olema!!!!!). Aga midagi ei saanud tehtud. Tänaseks on järgi massiivne köha ja alates hommikust ka imelik seljavalu, ilmselt närvipõletik vms, sest ainult teatud liigutustel lööb metsik valu selga.
Sellegipoolest käisin täna tööl 5,5 tundi ainult ja homme ka ca 5 tundi. Järgmine nädal tuleb eriti mõttetu tilgutamine 4 päeva 4 tundi. Pmst ma saaks 2 päeva ka 16+ tundi kokku. Õh.
Muidu on plaan ikakgi üritada leida Aberdeeni lähedal mingid metsad vms, et mul oleks nö väike põgenemiskoht, kui kõik kokku jookseb ja hall graniit taaskord oksele ajab.
Üldiselt olen oma saatusega leppinud hetkel ja pole isegi väga hull olnud, aga seda teksti kirjutades tuli küll väike pisar kodule mõeldes!
Hää küll, kui mul järgmine nostalgia/kirjutamishoog tuleb või midagi reaalselt toimub ka annan teada!
Olge tublid seniks!
Kodus oli hea. Kodus on ikka ja alati hea. Kodu on ju kodu. Ma ei saa aru neist inimestest, kes lähevad välismaale ja ei taha üldse Eestisse tagasi ja on väga kärmed oma kogu eesti identiteedist lahti ütlema. Selle kolme kodus oldud nädalaga muutusin ma kuidagi eriti patriootlikuks ja ükskõik kuhu ma ei läheks või mida ma ka ei teeks, ma olen alati eestlane ja uhke selle üle. Ja ilmselt tüütan kõiki inimesi juttudega, kui tore ja ilus Eesti ikkagi on, sest ta tegelikult on ju ka lihtsalt nii ilus!
Kus mujal pealinnas võid sa sõita kõrgeima torni tippu, vaadata oma kallis kodulinna ja näha suures ulatuses ainult metsa ja rohelust. Minul, kui väiksel looduslapsel (hetkel küll kahjuks veidi allasurutud) teeb see südame alt nii soojaks. Kus mujal lähed sa keskturule ja ostad kilode kaupa maasikaid, karutleid, kurke, tomateid ja mida kõike veel otse kasvatajalt. Eestlane on loodusinimene, ta kasvatab koduaias maasikaid,tilli, sibulaid, kartuleid ja mida kõike veel, mida päikeselise suvehommikul oma käega oma aias saab noppimas käia.
Kus mujal sõidad sa paar bussipeatust linnast välja ja võid ennast kaotada Pääsküla rabas, mis on tegelikult küll linna keskel, kui tunned nagu oleksid sügaval sügaval Lõuna-Eesti metsas. Kus mujal sõidad sa 40 kilomeetrit pealinnast eemale ja oled täisroheluses oma kõige armsamas maakohas ja käid paljajalu ringi kuulates linnulaulu ja mesilaste suminat. Kus mujal lähed ja korjad peotäite kaupa metsmaasikaid, nagu siis kui olid veel väike. Kus mujal on su pere, su sõbrad ja su loomakesed. Oeh, Eestimaa, oled kallis! Ja Eesti inimene, isegi oma külmuses oled sa ikkagi oma!
Keskmine Britt on aga loodusvõõras ja tarbimiskultuuris nii sügavalt sees, et ei oska oma elu teistmoodi ette kujutadagi. Metsad, need viimsedki, tuleb maha raiuda. Nemad võtavad endale õiguse kuivendada ära kõik seisvad veekogud, et sääsed sigida ei saaks ja terve liik lihtsalt ära hävitada. Saun on tervise risk nende jaoks, ja kindlasti ka metsast korjatud maasikad võivad ju sisaldada ei tea mida. See loodusvõõras suhtumine on minu jaoks nii imelik ja ma ei oska sellega samastuda.
Siililegi selge, et raske oli kodust lahkuda. Iga lennu peal (neid oli ju tervelt 3) tuli aeg-ajalt ikka paar pisarat poetada ja tänu Norra tollidele kolmapäeva õhtul ilma pagasita pärast pikka peva koju jõudes ei suutnud ma muud teha kui voodi peal ca tund aega nuuksuda. Jah, tõsine memmekas selles suhtes. Aga natuke ikkagi positiivset ka Brittide kohta, seda kohati ülevoolavat viisakust olin ma küll igatsenud. Eesti inimene väsinuna pika päeva lõpus, sandikopikate eest rügades vaatab sulle otsa näoga, et miks sa üldse siia kassasse tuled (muidugi on ka väga toredaid ja säravaid teenindajaid, aga üldine tendents kipub olema selline), britt tervitab sind reipalt, küsib kuidas su päev läheb ja peab sinuga väikese vestluse maha oma päevaplaanidest. Lahku minnakse rõõmsalt üksteisele ilusat päeva soovides. Jah on siin ka erandeid ja kohati on see ülevoolav viisakus nii võlts, et halb hakkab. Aga üldiselt on nad siiski siiralt viisakad.
Vot, nüüd vist sain oma diibi jutuga ühele poole ja muidugi oli vaja kurba lugu ka kuulata ja paar pisarat poetada.
Eelmine neljapäev oli siis ka Andrew sünnipäev. Hommiku poole käisime rannas jalutamas, mille üle mul oli nii hea meel, sest ma nägin, et ka Aberdeenis võib midagi ilusat olla. Keskpäeval toodi meile meie kohvrid, mis läbi Kopenhaageni olid ka siia jõudnud lõpuks ning õhtul käisime tema perega sünnipäevaõhtusöögil Ask Italian'is. Väga hea ja mõnus õhtu oli.
Vanemate tellitud kook
Minu tehtud küpsisetort kreeka jogurti ja külmutatud marjadega, sest haput moosi nad ei tunnista. Aga üllatavalt hea oli siiski.
Reede ja laupäev olin juba tööl muidugi. Mõlemad päevad 11 tundi. Ja muidugi pärast puhkust ja kõike ilusat ja toredat oli seda mu keha jaoks liiga palju ja laupäeva õhtuks olin ma haige ja vabad päevad pühapäev ja esmaspäev said pmst kodus voodis veedetud. Pühapäeval pidin küll jalutama spordiklubisse, et oma CV ja asjad ära viia, kuna viimane päev oli ja see 20 minutiline jalutus võttis mu nii läbi, et kohutav. Mul oli nii palju ägedaid plaane oma vabadeks päevadeks, et seda siinolekut kergemaks teha (nt on rannas leisure centre, ehk siis mini veepark vms ja seal pidi ka SAUN olema!!!!!). Aga midagi ei saanud tehtud. Tänaseks on järgi massiivne köha ja alates hommikust ka imelik seljavalu, ilmselt närvipõletik vms, sest ainult teatud liigutustel lööb metsik valu selga.
Sellegipoolest käisin täna tööl 5,5 tundi ainult ja homme ka ca 5 tundi. Järgmine nädal tuleb eriti mõttetu tilgutamine 4 päeva 4 tundi. Pmst ma saaks 2 päeva ka 16+ tundi kokku. Õh.
Muidu on plaan ikakgi üritada leida Aberdeeni lähedal mingid metsad vms, et mul oleks nö väike põgenemiskoht, kui kõik kokku jookseb ja hall graniit taaskord oksele ajab.
Üldiselt olen oma saatusega leppinud hetkel ja pole isegi väga hull olnud, aga seda teksti kirjutades tuli küll väike pisar kodule mõeldes!
Hää küll, kui mul järgmine nostalgia/kirjutamishoog tuleb või midagi reaalselt toimub ka annan teada!
Olge tublid seniks!
