Lõpuks leidsin siis aega kirjutada.
Laupäeva hommikul, veidi enne seitset korjati mind peale ja asusime 4 ringikorraldajaga Tartu poole teele. Kohale jõudsime veits enne 9.
Mis seal siis ikka, olin veidi seal võtsin oma asjad ja ronisin ringi.Panin asjad valmis, värvisin kataloogi ära ja läksin jalutasin ringi. Kui ma oleks osaleja olnud, oleks ma seal ausalt närvivapustuse saanud.
Käisin kennelliidu inimestega juttu rääkimas ja kuulsin häid uudiseid, et Brutuse düsplaasia pildid olid juba hinnatud ja AA/00 ehk siis supersuper. Nüüd veel vaja ära kinnitada.
Mingi hetk, suht hilja jõudis mu kirjutaja ja peagi sain ka kohtuniku kätte ja hakkas töö pihta. Kohtunik oli suht vana, iirlane ja üsna leebe, esimesel päeval jagasime välja vaid kaks head, aga hunniku väga häid ka. Enamus osalejatest olid välismaalased.
Lõpetasime suht vara, käisin söömas ja varsti oligi aeg hakata rühmi komplekteerima. Ma suudan vist iga jumala näitus ennast venelaste peale lolliks vihastada. Endiselt on see Eesti vabariik, endiselt on ametlik riigikeel eesti keel, ja kui seda ei oska, võiks välismaale minnes osata vähemalt paar sõna inglise keelt, mitte eeldada, et kõik teised oskavad vene keelt. Ja siis ronib mingi šnautseti tädi sulle nina alla, et tema on siin kuhu ta minema peab. Ise näeb, et mingit rivi ei ole või on alles suured koerad rivis. Aaah...
Näitus lõppes midagi peale seitset, aga kuna ma ei tahtnud oma ööbimiskohta väga vara jõuda siis see mulle sobis. Järjekordselt tekkis väga outsideri tunne, kui enamus ringikorraldajad sõitsid ööseks hotelli.
Hakkasin siis sealt astuma, seelikuga, külmaga, kontsadega (olin päev otsa kontsadel olnud, võite ise arvata kui surnud mu jalad olid), ja padukaga, olemata kindel kuhu täpselt ma minema pean. Leidsin esiemese õige tänava otsa üles ja nägin seal ka comarketit. Jess, varustasin ennast söögiga ja läksin edasi. Padukas süvenes. Ma olin kodus pm vaadanud, kuhu ma minema pean, aga seal ei olnud lihtsalt ühtegi silti. Küsisin siis ühelt ja teiselt ja üks kena tartlane seletas mulle hästi pikalt ja põhjalikult. Hakkasin mingit teed pidi kõndima, lootes, et see on vaksali tänav. Olles pool maad käinud (endiselt padukaga ja tehes pause, et oma valusaid jalgu puhata) nägin esimest tänava silti, mis õnneks kinnitas, et olen vaksali tänaval. Jõudsin üsna tänava lõppu ja nägin maja nr 11 ja järgmine oli maja nr 7.Tere tore, aga mul oli vaja nr 9. See oli sisi kuskil teiste vahel seal.
Leidsin maja üles, sain sisse ka kuidagi, ronisin neljandale korrusele. Esimese asjana kuulsin dubstepi. Okei, selle eest oli mind hoiatatud.
Ma jõudsin sinna mingi 8 või veits peale. Midagi teha pold, imelik oleks old nendega ka mingi tsillma minna, olin siis Roosi toas, sõin ja mõtlesin ,et noh, lähengi vara magama. Vaatasin lõpuni oma iPodis oleva Valentine's Day ja üritasin oma muusikaga üürgavat dubstepi summutada, lootes, et äkki jään magama. Asjatult. Panin muusika ära ja kerisin mingi fliisteki endale ümber kõrvade (juba teine kord, kus olen kindlasti tahtnud kõrvatropid kaasa võtta, aga olen unustanud v pole jõudnud osta). Ei aidanud. Ma ei tea, kas ma jäin magama või olin poolunes, või oma mõtetes, aga järsku olin nagu tagasi reaalsusesse tõmmatud ja kuulsin jälle dubstepi. Osad dubstepi lood on kuulatavd, nt mingi hea loo dubstepi remix, aga see oli lihtsalt ajuvaba raiumine.
Vaatasin kella, kell oli pool 1. Hakkas kerge paanika tulema. Mingi aja pärast kuulsin jutte väljaminemisest. Ma nii rõõmustasin, et saab rahu ja vaikust ja magama jääda, et pärast ma nkn ei kuule midagi kui ma magan. Arvan, et nad läksid u. 1 ajal välja. Oh kui hea see oli mu kõrvadele ja ajule. Jäin magama.
Ja jälle kuulen dubstepi ja ikka üsna kõvasti, nagu koguaeg. Arvasin, et on juba üsna varajane ja varsti peaks ärkama. Vaatasin kella, kell oli pool neli. FOR FUCK'S SAKE! No ja jälle ei saand magama jääda. Ma ei tea, mis imenippide ja tekkide ja patjadega ma seda summutada üritasin, aga magama ma kuidagi jäin ja hommikul ärkasin äratuskella peale.
See kardetud magamata öö ei andnudki hommikul tunda. Tegin kiiresti ja hakkasin läbi külma ja kergelt päiksest sillerdava ärkava Tartu näitusehalli poole jalutama. See oli üsna mõnus isegi. And I made it even more better;)
Jõudsin kohale enne kaheksat ja nägin, et ohhoo, mul nii tubli kirjutaja, kes juba oli asjadega läinud. Väga hea. Nägin, et mulle oli siis stažöör ka pandud. Veel parem.
Esimesel võimalusel tahtsin kellelegi vinguda oma ööst. Selleks oli Ilme, kes pärast ütles, et ma oleks võind helistada, et nad oleks mind peale võtnud v midagi. Was kinda aww.
Kirjutaja oli äge, stažöör oli ka tubli, nägi välja nagu 16 aga oli 19. Muidu olid mingid üsna mõttetud tõud ja lõpus siis 42 kuldset. Ma veits põdesin alguses, et CACIBI näitus, et peab koguaeg küsima, mida anda ja mida mitte, et nii tüütu, aga ma sain kõigega hästi hakkama, et väike egoboost on hetkel.
Lõpetasime mingi 1 ja hakkasime suht kohe linna poole sõitma.
Laupäeva hommikul, veidi enne seitset korjati mind peale ja asusime 4 ringikorraldajaga Tartu poole teele. Kohale jõudsime veits enne 9.
Mis seal siis ikka, olin veidi seal võtsin oma asjad ja ronisin ringi.Panin asjad valmis, värvisin kataloogi ära ja läksin jalutasin ringi. Kui ma oleks osaleja olnud, oleks ma seal ausalt närvivapustuse saanud.
Käisin kennelliidu inimestega juttu rääkimas ja kuulsin häid uudiseid, et Brutuse düsplaasia pildid olid juba hinnatud ja AA/00 ehk siis supersuper. Nüüd veel vaja ära kinnitada.
Mingi hetk, suht hilja jõudis mu kirjutaja ja peagi sain ka kohtuniku kätte ja hakkas töö pihta. Kohtunik oli suht vana, iirlane ja üsna leebe, esimesel päeval jagasime välja vaid kaks head, aga hunniku väga häid ka. Enamus osalejatest olid välismaalased.
Lõpetasime suht vara, käisin söömas ja varsti oligi aeg hakata rühmi komplekteerima. Ma suudan vist iga jumala näitus ennast venelaste peale lolliks vihastada. Endiselt on see Eesti vabariik, endiselt on ametlik riigikeel eesti keel, ja kui seda ei oska, võiks välismaale minnes osata vähemalt paar sõna inglise keelt, mitte eeldada, et kõik teised oskavad vene keelt. Ja siis ronib mingi šnautseti tädi sulle nina alla, et tema on siin kuhu ta minema peab. Ise näeb, et mingit rivi ei ole või on alles suured koerad rivis. Aaah...
Näitus lõppes midagi peale seitset, aga kuna ma ei tahtnud oma ööbimiskohta väga vara jõuda siis see mulle sobis. Järjekordselt tekkis väga outsideri tunne, kui enamus ringikorraldajad sõitsid ööseks hotelli.
Hakkasin siis sealt astuma, seelikuga, külmaga, kontsadega (olin päev otsa kontsadel olnud, võite ise arvata kui surnud mu jalad olid), ja padukaga, olemata kindel kuhu täpselt ma minema pean. Leidsin esiemese õige tänava otsa üles ja nägin seal ka comarketit. Jess, varustasin ennast söögiga ja läksin edasi. Padukas süvenes. Ma olin kodus pm vaadanud, kuhu ma minema pean, aga seal ei olnud lihtsalt ühtegi silti. Küsisin siis ühelt ja teiselt ja üks kena tartlane seletas mulle hästi pikalt ja põhjalikult. Hakkasin mingit teed pidi kõndima, lootes, et see on vaksali tänav. Olles pool maad käinud (endiselt padukaga ja tehes pause, et oma valusaid jalgu puhata) nägin esimest tänava silti, mis õnneks kinnitas, et olen vaksali tänaval. Jõudsin üsna tänava lõppu ja nägin maja nr 11 ja järgmine oli maja nr 7.Tere tore, aga mul oli vaja nr 9. See oli sisi kuskil teiste vahel seal.
Leidsin maja üles, sain sisse ka kuidagi, ronisin neljandale korrusele. Esimese asjana kuulsin dubstepi. Okei, selle eest oli mind hoiatatud.
Ma jõudsin sinna mingi 8 või veits peale. Midagi teha pold, imelik oleks old nendega ka mingi tsillma minna, olin siis Roosi toas, sõin ja mõtlesin ,et noh, lähengi vara magama. Vaatasin lõpuni oma iPodis oleva Valentine's Day ja üritasin oma muusikaga üürgavat dubstepi summutada, lootes, et äkki jään magama. Asjatult. Panin muusika ära ja kerisin mingi fliisteki endale ümber kõrvade (juba teine kord, kus olen kindlasti tahtnud kõrvatropid kaasa võtta, aga olen unustanud v pole jõudnud osta). Ei aidanud. Ma ei tea, kas ma jäin magama või olin poolunes, või oma mõtetes, aga järsku olin nagu tagasi reaalsusesse tõmmatud ja kuulsin jälle dubstepi. Osad dubstepi lood on kuulatavd, nt mingi hea loo dubstepi remix, aga see oli lihtsalt ajuvaba raiumine.
Vaatasin kella, kell oli pool 1. Hakkas kerge paanika tulema. Mingi aja pärast kuulsin jutte väljaminemisest. Ma nii rõõmustasin, et saab rahu ja vaikust ja magama jääda, et pärast ma nkn ei kuule midagi kui ma magan. Arvan, et nad läksid u. 1 ajal välja. Oh kui hea see oli mu kõrvadele ja ajule. Jäin magama.
Ja jälle kuulen dubstepi ja ikka üsna kõvasti, nagu koguaeg. Arvasin, et on juba üsna varajane ja varsti peaks ärkama. Vaatasin kella, kell oli pool neli. FOR FUCK'S SAKE! No ja jälle ei saand magama jääda. Ma ei tea, mis imenippide ja tekkide ja patjadega ma seda summutada üritasin, aga magama ma kuidagi jäin ja hommikul ärkasin äratuskella peale.
See kardetud magamata öö ei andnudki hommikul tunda. Tegin kiiresti ja hakkasin läbi külma ja kergelt päiksest sillerdava ärkava Tartu näitusehalli poole jalutama. See oli üsna mõnus isegi. And I made it even more better;)
Jõudsin kohale enne kaheksat ja nägin, et ohhoo, mul nii tubli kirjutaja, kes juba oli asjadega läinud. Väga hea. Nägin, et mulle oli siis stažöör ka pandud. Veel parem.
Esimesel võimalusel tahtsin kellelegi vinguda oma ööst. Selleks oli Ilme, kes pärast ütles, et ma oleks võind helistada, et nad oleks mind peale võtnud v midagi. Was kinda aww.
Kirjutaja oli äge, stažöör oli ka tubli, nägi välja nagu 16 aga oli 19. Muidu olid mingid üsna mõttetud tõud ja lõpus siis 42 kuldset. Ma veits põdesin alguses, et CACIBI näitus, et peab koguaeg küsima, mida anda ja mida mitte, et nii tüütu, aga ma sain kõigega hästi hakkama, et väike egoboost on hetkel.
Lõpetasime mingi 1 ja hakkasime suht kohe linna poole sõitma.
No comments:
Post a Comment