Le Mont-Saint-Michel

Kolmapäeva varahommikul alustasime sõitu Mont-Saint-Micheli poole, et veeta seal terve pikk päev. Kuna Õhtud olid alati pikale veninud ja sõit kestis 2 tundi, siis kõik eestlased bussi taga osas magasid. Jõudsime kohale siis mingi 9 paiku, ilm oli veel üsna külm ja sombune, aga päevaks soojenes ilusti üles nii et õhtuks olime kõik päikesepõletuse saanud.
Jõudsime kohale siis, kui tõusuvesi just hakkas taanduma ehk siis nägime, kuidas parklat hommikul puhastati.

Siis liikusime külakesse sisse ja alustasime tuuriga. Meid oli grupiks jagatud ja meil oli prantsusekeelne giid ja ma sain kõigest aru, mis ta rääkis, mille üle mul oli väga hea meel. Siis tegime tuuri ja jalutasime terve kloostri läbi.

 Pöörake tähelepanu paremal asuvale parklale, mis on poolenisti veel liiva ja muda all, mida siis iga hommiku korda tehakse.

 

Peale ringkäiku oli meil natukene vaba aega, et veel ise ringi vaadata, süüa otsida ja suveniire šopata. Mina jäin lõpuks ikkagi võileiva juurde, sest seal olid hinnad nii kallid ja aega hakkas ka nappima. Rahvast oli küll palju, aga samas olid need väiksed tänavad hunnikute poodidega jube armasad ja noh rääkimata kloostrist endast, mis jättis ikka päris kõva mulje. 

Peale väikest lõunapausi tuli päeva aktiivsem osa. Nimelt võtsime ette jalgsimatka Mont-Saint-Micheli lahel, kus on päeval mõõn ja lihtsalt läbitav. Vnoh, kas just lihtsalt, sest giid oli meil ikkagi kaasas. Põhimõtteliselt oli see 7kilomeetrine matk märjal liival, mis kohati oli mudasem ja rõvedam ja pressis varvaste vahelt välja, kohati olid väikesed veeloigud ja ka mõni suurem vool. Nägime ja proovisime isegi need nn vajuvad liivad ära. Mul õnnestus somehow läbimärjaks saada ja tee peal oma päikeseprillid ainsasse kiirevoolulisse kohta kukutada ja nüüd nad siis on kuskil seal Mont-Saint-Micheli lahes.

Pärast seda matka olime õnnelikud kui jälle bussi saime. Kõik olid ära põlenud, aga seda märkasime alles õhtul, ja suht väsinud ja ka kõhud olid tühjaks läinud selle aja peale. Aga enne tagasi suundumist koolimajja ja sööma, tegime peatuse kohalikus küpsiste jms poes. Ma ostsin siis paki küpsiseid koju, paki komme koju ja siis ühe 2eurose korraliku suurusega brownie, mille ma plaanisin bussis ära süüa, aga lõpuks jõudis ta üsna lödina koju, aga maitse oli sellegipoolest super, parim brownie, mida ma elusees saanud olen.
Õhtul peale söömist oli meil kohalikus kirikus Saksa orkestri kontsert. Kõik oli tore jms, aga see oli masendavalt igav, nagu sellist tüüpi kontserdid minu jaoks ikka. Eestlased istusid kahes tagapingis ja kõik üritasid endale tegevust leida. Mina mängisin maarja iphonega, vahepeal üritasin oma põlenud käsi vastu külmi kivist kirikusambaid jahutada ja vahepeal isegi üritasin Mont-Saint-Micheli töölehte täita. Lõppes see mingi peale kümmet ja ega me vist vajusime suht kähku ära.

Niinii, juba hakkavad uued tripid peale tulema ehk siis on tagumine aeg Prantsusmaa ka lõpuks tervenisti kirja panna.

Olles siis ainus delegatsioon, kes oli hotellis viidi meid esmaspäeva hommikul autodega Paul Élouardi kooli. Seal pakuti väikest hommikueinet (lisaks juba hotellis söödule) ja tehti väike ringkäik kooli peal ning Prantsuse ning Saksa õpilased tegid meile ettekandeid. Prantsalsed üritasid inglise keelt purssida, aga see oli nii kohutav, et keegi ei saanud midagi aru. Me oleks prantsuse keelest ka täitsa ilusti aru saanud.

Siis oli natuke passimist ja veel mõningaid ettekandeid ja oi juba oligi aeg lõunasöögiks. Selline korralik lõunasöök ikka: praad, salat, puuvili, juust/jogurt, hunnik saia, ja siis veel magustoit. Ühesõnaga nälga me ei jäänud.
Pärast lõunasööki pidi meil mingid rannamängud jms olema. Hakkasime siis randa liikuma, aga kuna me liikusime nii harali, siis eksisime mitmeid kordi ära, aga kuna see andis võimaluse jälle linna näha, siis polnud nii hullu

 

Tõusu ajal on kõik see ''soo'' vms vee all

 

Siis veetsime seal aega, kes mängis siis palli, kes hull käis 11kraadises vees ujumas ja kes tšillis niisama. (Seal olid eriti suured ja ägedad teokarbid). Ja terve meri oli surnud krabisid täis.

Seal olime üsna mitu tundi ja pärast seda liikusime tagasi linna, et minna linnapea vastuvõtule. Enne seda oli meil natukene vaba aega ehk siis käisime vaatasime, mis kus head pakutakse ja tegime oma esimesed ostud kohalikest boulangeriedest.

 Siis oli pidulik osa ehk linnapea vastuvõtt, kus Saksa orkester mängis muusikat ja tehti mitu kõnet ja vahetati kingitusi.

 Mmmm...maccaroonid

Pärast vastuvõttu oli õhtusöök, mis oli siis kohalikus kutsekas. See söök ei näind eriti ahvatlev välja ja nii me kuidagi saime sellest loobuda ja jooksime hoopis poodi. Kuna kõige kauem on asjad kella kaheksani lahti seal, oli meil vaid 20 mintsa, et jõuda sinna, valida ja ära osta. Pood oli ülisuur, u nagu meie Rimi ja jogurteid ega jäätiseid ei saa ühe kaupa osta. Jogurtid on ainult 4kaupa ja jäätised mingi 7 kaupa. Ostud tehtud, seadsime sammud hotelli poole ja kohtusime teepeal ka teistega, kes söömast tulid.
Õhtul läksime samasse randa, kus me päeval olime, et tõusu vaadata.

Pariis - Caen - Dives-sur-Mer

Nagu ma viimati pooleli häin, siis 14.50 hakkas sõitma rong Caeni poole. See oli üsna täis, aga meil õnnestus hõivata üks neljane pink, siiski arvas Kevin Piho aka Pihens, et ta kindlasti mahub sinna viiendaks. Nii me siis u pool ajast sõitsimegi, et neli inimes ilusti toolidel, jalge alune kotte ja muud träna täis ja siis Keidy Kevini süles ja jalad poolenisti minu süles ja minu jalad kuskil Annely pingi peal, ühesõnaga oli jalgade rägastik. Mingil hetkel, kui rahvast oli natuke maha läinud lahkus ka Kevin meie juurest ja olemine läks veidikene lahedamaks.
Sõit möödus suht vaikselt, kes kuulas muusikat, kes magas, kes luges midagi. Natuke tegime ka videopäevikut. Sõit ei kestnudki tegelikult üldse nii kaua ja täitsa märkamatult olime kohale jõudnud.

Krissu vist tegeles magamisega

Kohale jõudes olid meil juba tuttavad ja osad mitte nii tuttavad näod vastas ja meid jagati autode peale ära ja hakkasime siis mere äärde, meie uude koju 4 päevaks, Dives-sur-Meri sõitma. Meil oli mingi eriti naljakas autojuht, kes tegi lolli nalja ja oli üldse koomiline. Mina, Keidy ja birks istusime taga ja Kevin ees. Kohe saime siis ka oma prantsuse keele proovile panna, enamus ajast saime aru, siis kui ära sõitis hüüdsime Kevinile, et too asja üle võtaks.

Sõit oli üsna lühike ja mulle juba väga meeldis see kant. Siuke tõsine Pranstuse maakoht. Igal pool oli hästi palju hobuseid ja lehmi ja lambaid. 

Aa, mulle just tuli üks eriti koomiline seik meelde sellest sõidust. Jäime siis punase tule taha seisma, Anne oli teise seltskonnaga meie taga. Meie autojuht - Marc - jooksis autost välja, tõmbas Anne auto kojamehed üles, naeris ja jooksis tagasi autosse. Siis ronis Anne välja, pani kojamehed alla tagasi, tuli tõmbas meil tagumise kojamehe püsti ja jooksis autosse tagasi. Marc väitis, et jaa jaa, see on tavaline, nad koguaeg teevad nii. Ja see kõik tehti ära punase tule ajal. Me olime autos suht hämmelduses ja wtf- nägudega :D

Me jõudsime viimastena hotelli juurde ja siis juba sai isiklikult kõiki tuttavaid ( kuigi siis vist oligi aint Anne) tervitatud. Natuke pidime väljas passime, kuni aeti hotelli asju. Muidugi hakkas kohe silma, et jesss, meil on pood vastas, aga sellest ei olnud meil mingit kasu, kuna nagu kõik ülejäänud kohad selles linnas, pandi ka see pood mingi kell 7 kinni ja me ei jõudnudki kordagi sinna, ega näinud seda kordagi avatuna.

Peagi siis saime oma toad kätte - teisel korrusel, suht kõrvuti. Kõikidel tubadel oli oma kood, millega sai sisse. Enamus ajast läks mul meie toa kood sassi ja ma ei saand sisse, aga Sälly nt õppis suht kohe meie koodi ära ja käis siis kui juhtus meil. Lõpuks õppisin mina ka meie ja nende koodid  ära.

Suhteliselt halvad pildid, aga väike idea meie toast ikka. Ma olin kodus vaadanud pilti sellest hotellist ja toast ja see tundus ahistavalt väike ja ta suht oli ka, aga siiski ilus ja puhas ja koras (ja no Pariisi omaga ei anna võrreldagi).
Magamiskohtadeks olid siis üks kahene voodi ja üks nari. Meil käis juba Tallinnast saadik vaidlus, et kes narisse läheb, keegi ei tahtnud seda. Nii kui tuppa saime ja nari ära proovisime, tahtsid kõik seda. Tegime loosi, Keidy sai nari, ja siis ta enam ei tahtnud jälle:D Tekkide ja patjadega oli suht kitsas. Muidu me saime Annelyg ilusti abieluvoodit jagatud, aga vahepeal hakkas külm ja siis jäi küll tekki väheks (seda pidime ka jagama).
Natuke pakkisime lahti, tekitasime juba paraja sigala, käisime pesus ja olime lihtsalt nagu 12aastased ja jooksime mööda koridori, et OH milline tuba teil on, kuigi oh üllatus, nad kõik olid samasugused. Aint juksi, madise ja oskari tuba vist oli nats suurem. Aaa ja kuigi tuba ise oli suht tagasihoidlik, korralik ja puhas, aga tagasihoidlik, oli seinal ikka lameekraan telekas. Nice:D

Natuke oli meil siis aega ennast sisse seada ja puhata ja siis juba hakkasimegi oma restorani õhtusöögi poole samme seadma. Jõudsime kohale, tuli välja, et eestlased, kõige näljasemad olid esimestena ja ainukestena kohal. Plaanisime küll teisi oodata, aga kui nad ei tulnud ega tulnud siis loobusime ja hakkasime sööma (ja nad ei jõudnuki sinna, seni kuni meie seal olime, saksa õpetajad millalgi küll tulid, aga rohkem mitte kedagi). No lubatud suurest ja uhkest 12eurosest õhtusöögist ei old seal küll midagi. Kartulisalat, täiesti kuiv ja maitsetu pasta ja siis mingi koogitükikene.

 

Sõime siis kõhud enam-vähem täis ja hakkasime tagasi hotelli poole minema. See linn oli tõsiselt ilus ja armas, mulle megalt meeldis seal, aga ta jättis mulje, nagu ta oleks välja surnud. Esiteks olid kõik kohad kinni ja pühapäeva õhtul ei näinud me tänava peal vist mitte ühtegi inimest liikumas. Ilm oli suht jahe või noh, selline nagu meilgi, aga ilus. 

Midagi erilist me hotellis ei teinudki, kogunesime kõik meie tuppa ja mängisime kaarte ja niisama tšillisme, rääkisime juttu ja tegime videopäevikut.

 

Ja nii jõudis õhtusse esimene seiklusrikas ja meeleolukas päev. Ärkasime Tallinnas, Eestis, aga magama heitsime juba Normandias, Prantsusmaal:)