Minu Pariis

Ja ongi suvi jälle mööda läinud. Mitte, et ma väga seda näinud oleks, sest sai ju kahe koha peal rabatud ja augustikuus tervelt 208 tundi tehtud, nii et otsustasin, et võib väikese puhkuse endale lubada küll.

Terve eelmine nädal sai töötaud hommikusi vahetusi ehk kella neljane hommikune ärkamine ei olnudki nii hull.

Äratus oli hommikul kell 4 ja seadsime sammud bussijaama poole, kus esimese asjana sõitsime Dundee'sse, et seal teise bussi peale ümber istuda ja läbi Perth'i Edinburghi sõita. Esimest korda nägin Edinburghi ja uskumatu, täiesti nagu teine riik, ülikena linn ja mina valisin Aberdeeni.
Igatahes siis veidi ekslesime ringi ja istusime järgmise bussi peale, et lennnujaama sõita.

Kui lõpuks lennujaama jõudsime oli  ajaga juba veits kitsas ehk kuna meil oli aint käsipagas siis läksime otse turvakontrolli, kus tuli välja, et meie online check-ini piletid ei töötanud ehk pidime alla ryanairi putkasse jooksma, et prinditud piletid saada. Ja lõpuks saime siis läbi ja läksime väravasse ja jõudsime ilusti lennule.

Edinburgh

Nii..umbes kella kolme ajal jõudsime siis oma odavlennu Ryanairiga (kus üritati sulle kõike müüa alates loteriipiletitest esigarettideni) Paris Beauvais lennujaaama, mis asub umbes 60km Pariisist väljas. Õnneks on neil päris ilusti korraldatud, et iga kahekümne minuti tagant käivad bussid Pariisi kesklinna. Väljas bussi oodates vaatasin mingile tabloole, mis näitas, et õues on 29 kraadi. Oli küll metsikult soe ja päikseline. Teksad põletasid jalgu ja päikeseprillid olin ka koju unustanud.

Igatahes asusime siis Pariisi poole teele. Nii nagu eelnevates bussides ja lennukis magasin ka selles bussis ja umbes poole 5 ajal jõudsime Pariisi ja siis oli veel vaja kahe metrooga seigelda ja lõpuks jõudsimegi ´´hotelli´´ (hea ja odav ja saad seda mille eest maksad, aga noo hotelliks seda nimetada on küll veits entusiastlik), kus meid tervitas prantsuse onu öeldes, et ta ammu juba ootas meid. Igatahes uurisin ta käest siis lähimate supermarketite kohta ning siis läksime oma tuppa asju ära panema. Siis käisime poes natuke süüa ostmas ja läksime tegime väikese uinaku, kuna olime pikast päevast väsinud ja seitsme ajal läksime linna poole. Kõigepelt läksime söögikohta otsima, et korralikult kõhud täis süüa. Pariisis on hästi populaarsed igasugused hiinakad, kust saab hästi head ja odavat sushit, nii et läksimegi sushit sööma. Saime väikese salati ja supi kah kaubapeale ja siis sellise suure ´sushipaadi´. 

 Edasi uitasime natuke veel ja jõudsime kuidagi isegi kesklinna. Tee pealt olime kaasa haaranud ka pudeli veini ja bagueti suundusime Seine äärde seda nautime ning olime nagu tõelised pariislased. Õhtune Seine, Bateaux-Mouche'd (laevad) mööda sõitmas, Eiffel kauguses säramas, Louvre seljataga, Orsay otse ees, prantslased ümberringi samuti õhtut ja veini nautimas ning rotid seljataga jooksmas.

 Udune,särav Eiffel

Pildid pole kõige paremad, kuna ma ei viitsind oma kaamerat kaasa tassida (meaning meil oli ainult käsipagas) nnii et kõik pildid tavalise seebikaga tehtud.

Järgmine hommik ajasime ennast suh varakult üles, et tegutsema asuda. Kõigepealt läksime hommikusööki otsima ehk siis kohalikku boulangerie'sse (saiapood). Ostsime muidugi croissant'e ja baguette ja siis veel paar paremat palakest. Läksime istusime kohvikusse maha ja võtsime ühe kohvigi ning saime teada, et kohalikus mõistes tähendab kohv espressot. Kõikide muude kohvide jaoks on teised nimetused aga kohv on espresso. Võtsime siis oma pisikese tassi kanget espressot ja croissantid, istusime päikesepaiste saatel kohvikus ning sõime kõige stereotüüpilisemat prantsuse hommikusööki.

Edasi sõitsime metrooga Eiffeli juurde. Sõitsime üles ka, mitte küll päris üles aga teisele korrusele. Eelmine kord kui me klassiga käisime Eiffelis oli õhtu ja pime nign ei olnud väga hullu, aga seekord hommikul minnes tekitas see lift mulle täieliku paanika (nagu sõidaks ameerika mägedel otse üles) ja kerge kõrgusekartus tuli ka (mitte küll tornist alla vaadates :D )

Siis liikusime ühele vaateplatvormile Eiffeliga pilte tegema ja siis liikusime tagasi läbi Champ de Marsi Les Invalides'i poole. Vahepeal hüppasime läbi ateegist, kuna ma olin endale varvastele sellised villid saada, et õudne. Les Invalides oli siis kunagi sõjaveteranide haigla ja hooldekodu aga tänapäeval on seal hunnik muuseumeid (kuhu me sisse kahjuks ei läinud) ning Napoleon Bonaparte on samuti sinna maetud. 

 les Invalides

 Les Invalides

Selleks ajaks oli juba päris pikalt käidud ning minu kinnisideeks oli nüüd minna Jardin De Luxembourgi nutella crepidega jalgu puhkama. Kuna ma vasakut  kallast nii hästi ei tea, siis oli veitsa eskelmist ning sai ikka päris pikalt käidud enne kui kohale jõudsime, aga kui jõudsime oli seal niii mõnus. Päike paistis, park oli rahvast täis ja selline mõnus laupäeva tšill meeleolu valitses igal pool. + rääkimata sellest, kui ilus see park ise on. 

Natuke jalgu puhatud siis liikusime edasi, kuna ma tahtsin šoppama minna (mis osutus suht edutuks) siis liikusime parema kalda poole ja teepeal nägime ka Sorbonne'i (pariisi vanim ülikool) ja Panthéoni ära.

 Panthéon

Sorbonne

Kuna Cité saar jäi ka tee peale siis käisime ühe raksuga ka Notre-Dame'is ära. Notre-Dame ees oli mingi platvormi-laadne asi ehk seda suurt lagedat platsi ei olnud ka. Aga käisime siis sees ja vaatasime ringi (noh kuna ma olin enne käind sees, siis esmamuljed juba loodud) ning edasi liikusime mööda Seine'i kallast poodide poole. Saatsin Andrew kohvikusse ja läksin ise šoppama. Selleks ajaks olin ma muidugi suht vässu ja eriti kui ma nägin, et C&A (kus ma eelmisel korral terve varanduse kulutasin ja palju ilusaid asju sain) oli remondis ja valik väga väike, kadus šoppamisisu suht kähku, ehk ei ostnudki midagi. Siis liikusime hotelli tagasi ja tegime väikese puhkuse, enne kui õhtu uuesti välja läksime. Poole päevaga saime pool pariisi turistiatraktsioonidest läbi käidud/nähtud. Aa ja enne kui linna tagasi läksime käisime õhtust ka söömas, mis üllatus-üllatus oli jälle sushi, mis oli lihtsalt niii hea ja normaalse hinnaga ka.

Õhtul siis oli suunaks Champs-Élysées, aga otsustasime kõndida, et natuke ka ümbrust näha. Me ei aimanudki, kui pikaks see jalutuskäik kujunes. Aga lõpuks jõudsime kohale ja saime nautida öist Champs-Élysées'd ja Triumfikaart ning õnneks olid ka poed kella üheteistkümneni seal lahti nii, et sai(n)me ka poodidesse sisse kiigata. Aa teel sinna nägime ka Opéra ära, mis on endiselt minu arust üks ilusamaid hooneid terves Pariisis.

 Opéra

 Mingi udune kirik, mida teepeal nägime

Siis kõndisime mööda öist, rahvast kihavat Champs-Élysées'd alla ja läbi Place de la Concorde'i suundusime Louvre poole, kuhu niisama istuma ja õhtut (ja veini) nautima suundusime.

Mingi kaheteist paiku suundusime koju tagasi, kuna jalad olid pääris väsinud, mis ka järgmisel hommikul metsiku jalavaluga tunda andis.

Pühapäeva hommikul käisime hommiksööki kohalikust supermarketist ostmas, kuna igahommikune boulangerie külastamine oleks kulukaks ja väga ebatervislikuks läinud. Pühapäeva esimeseks tegevuseks/kohaks oli Montmarte ja Sacré-Coeur'i kirik aa ja Moulin Rouge ka enne seda muidugi. Montmartre asub Pariisi kõige kõrgema punkti tipus ehk tuli väike ronimine ette võtta ning kirikujalamil hunnikutest 'trikitajatest' mööda saada, kes elueest üritavad sulle ennast peale suruda ja näidata kuidas nad sulle paela käepeale punuvad ja siis sujuvalt ehted ja rahakoti pihta panevad. Ja nad tungivad ikka päris agressiivselt peale, aga õnneks saime neist ilusti mööda. Ning Montmartre ise on selline kunstiküllane turistikülake, kus on terve hunnik igast tänavakunstnikke ja kohvikuid ning turvalisusega seal probleeme pole, kuna kiriku ees jalutavad ringi relvadega politseinikud.

Ühesõnaga käisime siis seal ringi ning vaatasime igast suveniire, mida ma alati osta tahaks, ent see nii mõttetu ja kallis. Aga seegi kord kostitasime ennast nutella creppidega ja istusime seal väikeses pargis ja nautisime ümbrust.

Otsest edasist plaani polnudki, kuna me olime enamus põhikohad juab läbi käinud siis otsustasime niisama jalutada ja mõnda poodi vaadata, mis teepeale ehk jääb. Jällegi sai palju palju jalutatud ja täitsa juhuslikult sattusime ka George Pompidou kaasaaegse kunsti muuseumist mööda jalutama ning ja l'Hotel de Ville nägime ka ära. Mul oli selle üle suht hea meel, kuna otseselt ei plaaninud sinna minna, aga juhuslikult juhtusime mööda jalutama.

Selleks ajaks oli kell juba mingi 3-4 ning taaskord läksime jalga puhkama, aga seekord läksime istusime Louvre'i keskel päevasel ajal. Ja see tagurpidi klaaspüramiidi osa oli asendatud purskkaevudega, alguses ei saanudki nagu aru, et mis valesti on, aga midagi nagu oli.

Pärast Louvre'i juures tsillimist ja photoshootimist oli kell juba nii palju, et kõhud olid taas tühjaks läinud. Esialgne plaan oli kodu juurde tagasi minna ja samasse kohta sööma minna, kus eelminegi õhtu sai einestatud. Aga samas oli pühapäev ja kuna paljud kohad olid kinni siis me ei olnud väga kindlad, et see lahti oleks. Samas ei olnud me kumbki nii väsind ka, et oleks niisamagi tahtnud hotelli phukama minna ning tundus mõttetu raisata metroopileteid kui me pole isegi kindlad, kas see lahti oleks olnud.

Otsustasime siis kuskil kesklinnas süüa, kus midagi mõistlikku silma hakkab. Hakkasime siis liikuma nats päris päris südalinnast eemale ja muidugi oli mul vaja umbes viies erinevas poes vahepeal käia, kuna kõik tundusid nii ahvatlevad suure saapa- ja riidevalikuga, kuigi lõpuks ei ostnud ikkagi midagi. Aga ühesõnaga kõndisime ja kõndisime ja otsisime söögikohta. Vahepeal oli mulle meenunud see ülihea ja odav sushikoht kesklinnas, kus ma eelneval korral Annelyga käisin, aga no kohe üldse ei teadnud, kus see täpselt on. Täiesti juhuslikult kõndisime ja leidsimegi selle. See oli lihtsalt nii hea juhus, et ma olin tükk aega selle leiu üle õnnelik. Ja uskumatult oli täpselt sama menüü ja isegi hind ei olnud tõusnud - endiselt 8.50, endiselt 18 tükki suuurepärast sushit (hunniku lõhega, njomm).

Kõhud täis ja hea olla, oli aeg mõelda edasistele plaanidele. Üks koht, kuhu me ka veel ei olnud jõudnud ning ma kindlasti tahtsin minna oli Pont des Arts, mis on üks hästi kena jalakäijate sild üle Seine.

Kuna ma ei olnud reaalselt mitte ühtegi asja endale suutnud leida, siis suundusime tagasi Champs-Élysées'le, kus eelnevgi õhtu sai käidud. Enne seda aga käisime Jardin de Tuileries pargis istumas, kuna eelneval õhtul oli see juba kinni ning sinna ei saanud, aga õnneks viis meie seekordne tripp sealt läbi. Nii käisimegi seal veel veidike tsillimas. 

Kui lõpuks jälle liikuma saime võtsime suuna Champs-Élysées'l asuvale Morgan de Toi poele, kus olid megad alekad ja paar asja juba eelneval õhtul silma jäänud. Kui nüüd päris aus olla, siis mul ilmselt ei oleks vaja midagi osta olnud, aga noh see oli osalt see, et kuidas ma lähen Pariisist ära ja osta ühtegi riideeset, osalt firmapoe allahindlus ja ma saan ka endale midagi fancyt osta ja kindlasti suures osas see klišee, mida kujutab endast ägeda šoppamiskotiga (sest sealt anti isegi ühele pluusile selline kinkekoti-laadne äge paberist kott) mööda Pariisi ringi jalutada. Pärast pikka ringi ekslemist ja jalutamist jõudsime ikkagi Louvre'i juurde tagasi, kus ka viimase õhtu veetsime ning huvitaval kombel Šotimaa väga vasutolulist iseseisvuse teemat arutades.

Taaskord suundusime umbes keskköö paiku hotelli tagasi. Hommikul oli vaja vaikselt hakata lahkumiseks valmistuma. Käisime veel poes, et osta söögikraami pikaks päevaks ning muidugi ostsime ka viimase baguette'i. Mingi 10-11 paiku lahkusime siis hotellist ning käisime veel veidi linnas ringi jalutamas (meaning mina veel viimases lootuses poode kammimas), enne kui oli vaja metrooga bussijaama sõita ja taaskord Beauvais lennujaama poole suunduda. 

Tund ja 15 bussis loksumist ning olimegi Beauvais, kus päike lõõskas nii kõvasti, et lahkumine oli veelgi raskem. Aga lahkuda tuli, ryanairiga taas Edinburghi, kus seekord oli ligi 3h lennujaamas passimist enne kui sai kodu poole teele asuda. Aberdeeni jõudsime veidi peale keskkööd ning koju umbes ühe ajal. Muidugi oli vahe sooja ja ilusa Pariisi ning külma ja halli Aberdeeni vahel suur, kuid samas oli mul hea meel näha, et oli alanud freshers week ning isegi esmaspäeva õhtul oli linna taas kihamas õpilastest, kes ilmselgelt liiga vähe riideid kandsid!

Kokkuvõtteks selle massiivselt pika postituse peale (mida ma kirjutasin vahelduva eduga ca 4 päeva jooksul) võiks öelda, et kuigi ma olen Pariisis nüüdseks käinud juba 3 korda ei lakka see linn kunagi uudne ega kutsuv olemast ning igakord olen enda jaoks midagi uut avastanud, mis ilmselgelt ei ole nii suure linna jaoks raske, kuid isegi inimeste puhul olen pannud tähele erinevaid asju ning iga kord näed midagi teistmoodi!

Nüüd kui Pariisi reisi kirja sain, katsun lähipäevil ka väiksema postituse uuest kooliaastast teha, sest täna ju algas kool!!!

Kodus on hea!

Vahepeal kolm imelist nädalat kodus veedetud ja nüüd tagasi.

Kodus oli hea. Kodus on ikka ja alati hea. Kodu on ju kodu. Ma ei saa aru neist inimestest, kes lähevad välismaale ja ei taha üldse Eestisse tagasi ja on väga kärmed oma kogu eesti identiteedist lahti ütlema. Selle kolme kodus oldud nädalaga muutusin ma kuidagi eriti patriootlikuks ja ükskõik kuhu ma ei läheks või mida ma ka ei teeks, ma olen alati eestlane ja uhke selle üle. Ja ilmselt tüütan kõiki inimesi juttudega, kui tore ja ilus Eesti ikkagi on, sest ta tegelikult on ju ka lihtsalt nii ilus!

Kus mujal pealinnas võid sa sõita kõrgeima torni tippu, vaadata oma kallis kodulinna ja näha suures ulatuses ainult metsa ja rohelust. Minul, kui väiksel looduslapsel (hetkel küll kahjuks veidi allasurutud) teeb see südame alt nii soojaks. Kus mujal lähed sa keskturule ja ostad kilode kaupa maasikaid, karutleid, kurke, tomateid ja mida kõike veel otse kasvatajalt. Eestlane on loodusinimene, ta kasvatab koduaias maasikaid,tilli, sibulaid, kartuleid ja mida kõike veel, mida päikeselise suvehommikul oma käega oma aias saab noppimas käia.
Kus mujal sõidad sa paar bussipeatust linnast välja ja võid ennast kaotada Pääsküla rabas, mis on tegelikult küll linna keskel, kui tunned nagu oleksid sügaval sügaval Lõuna-Eesti metsas. Kus mujal sõidad sa 40 kilomeetrit pealinnast eemale ja oled täisroheluses oma kõige armsamas maakohas ja käid paljajalu ringi kuulates linnulaulu ja mesilaste suminat. Kus mujal lähed ja korjad peotäite kaupa metsmaasikaid, nagu siis kui olid veel väike. Kus mujal on su pere, su sõbrad ja su loomakesed. Oeh, Eestimaa, oled kallis! Ja Eesti inimene, isegi oma külmuses oled sa ikkagi oma!

Keskmine Britt on aga loodusvõõras ja tarbimiskultuuris nii sügavalt sees, et ei oska oma elu teistmoodi ette kujutadagi. Metsad, need viimsedki, tuleb maha raiuda. Nemad võtavad endale õiguse kuivendada ära kõik seisvad veekogud, et sääsed sigida ei saaks ja terve liik lihtsalt ära hävitada. Saun on tervise risk nende jaoks, ja kindlasti ka metsast korjatud maasikad võivad ju sisaldada ei tea mida. See loodusvõõras suhtumine on minu jaoks nii imelik ja ma ei oska sellega samastuda.

Siililegi selge, et raske oli kodust lahkuda. Iga lennu peal (neid oli ju tervelt 3) tuli aeg-ajalt ikka paar pisarat poetada ja tänu Norra tollidele kolmapäeva õhtul ilma pagasita pärast pikka peva koju jõudes ei suutnud ma muud teha kui voodi peal ca tund aega nuuksuda. Jah, tõsine memmekas selles suhtes. Aga natuke ikkagi positiivset ka Brittide kohta, seda kohati ülevoolavat viisakust olin ma küll igatsenud. Eesti inimene väsinuna pika päeva lõpus, sandikopikate eest rügades vaatab sulle otsa näoga, et miks sa üldse siia kassasse tuled (muidugi on ka väga toredaid ja säravaid teenindajaid, aga üldine tendents kipub olema selline), britt tervitab sind reipalt, küsib kuidas su päev läheb ja peab sinuga väikese vestluse maha oma päevaplaanidest. Lahku minnakse rõõmsalt üksteisele ilusat päeva soovides. Jah on siin ka erandeid ja kohati on see ülevoolav viisakus nii võlts, et halb hakkab. Aga üldiselt on nad siiski siiralt viisakad.



Vot, nüüd vist sain oma diibi jutuga ühele poole ja muidugi oli vaja kurba lugu ka kuulata ja paar pisarat poetada.

Eelmine neljapäev oli siis ka Andrew sünnipäev. Hommiku poole käisime rannas jalutamas, mille üle mul oli nii hea meel, sest ma nägin, et ka Aberdeenis võib midagi ilusat olla. Keskpäeval toodi meile meie kohvrid, mis läbi Kopenhaageni olid ka siia jõudnud lõpuks ning õhtul käisime tema perega sünnipäevaõhtusöögil Ask Italian'is. Väga hea ja mõnus õhtu oli.

 Vanemate tellitud kook

Minu tehtud küpsisetort kreeka jogurti ja külmutatud marjadega, sest haput moosi nad ei tunnista. Aga üllatavalt hea oli siiski. 

Reede ja laupäev olin juba tööl muidugi. Mõlemad päevad 11 tundi. Ja muidugi pärast puhkust ja kõike ilusat ja toredat oli seda mu keha jaoks liiga palju ja laupäeva õhtuks olin ma haige ja vabad päevad pühapäev ja esmaspäev said pmst kodus voodis veedetud. Pühapäeval pidin küll jalutama spordiklubisse, et oma CV ja asjad ära viia, kuna viimane päev oli ja see 20 minutiline jalutus võttis mu nii läbi, et kohutav. Mul oli nii palju ägedaid plaane oma vabadeks päevadeks, et seda siinolekut kergemaks teha (nt on rannas leisure centre, ehk siis mini veepark vms ja seal pidi ka SAUN olema!!!!!). Aga midagi ei saanud tehtud. Tänaseks on järgi massiivne köha ja alates hommikust ka imelik seljavalu, ilmselt närvipõletik vms, sest ainult teatud liigutustel lööb metsik valu selga.
Sellegipoolest käisin täna tööl 5,5 tundi ainult ja homme ka ca 5 tundi. Järgmine nädal tuleb eriti mõttetu tilgutamine 4 päeva 4 tundi. Pmst ma saaks 2 päeva ka 16+ tundi kokku. Õh.

Muidu on plaan ikakgi üritada leida Aberdeeni lähedal mingid metsad vms, et mul oleks nö väike põgenemiskoht, kui kõik kokku jookseb ja hall graniit taaskord oksele ajab.

Üldiselt olen oma saatusega leppinud hetkel ja pole isegi väga hull olnud, aga seda teksti kirjutades tuli küll väike pisar kodule mõeldes!

Hää küll, kui mul järgmine nostalgia/kirjutamishoog tuleb või midagi reaalselt toimub ka annan teada!

Olge tublid seniks!

Hüvasti Hillhead!

Mõtlesin, et teen viimase väikese blogipostituse, et saaaks natuke aega veeta veel enne kui oma saja asjaga liikuma hakkan.

Täiesti uskumatu, et juba kolin välja. Ma mäletan 15. septembrit, sissekolmispäeva, nii selgelt...Ja esimene aasta ülikoolis on läbi saanud. Ja töö, korter, rent ja muud toredad täiskasvanu kohustused terendavad silmapiiril, mida küll tahaks lõpmatusse kaugusesse edasi lükata, aga ei saa.

Lõppkokkuvõttes on mul ikkagi väga hea meel, et Hillheadi tulin esimeseks aastaks. Ühikas elamine ka omaette ülikoolielamus ja kõik need inimesed, keda kohatud.

Ja no kohe üldse ei jaksa olla enam, koduni on nii nii vähe ja kõik tuleb nii korraga, et kergelt emotsionaalne olen viimasel ajal. Töö, töö ja töö, hillheadist väljakolimine, uude korterisse kolimine ja siis suht kohe koju juba. Ei jaksa enam oodata, aga samas nüüd järgmiste päevadega on nii palju sagimist, et ilmselt loodetavasti läheb kiiresti.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et muidugi on kõik tore ja hästi aga ega see suurekssaamine midagi väga toredat pole.

Nessi otsinguil

ehk siis käisime Invernessis.


Neljapäev-reede tegime väikese kahepäevase puhkuse ja sõitsime Invernessi ja käisime ka Loch Nessi ääres.

Neljapäeva hommikul vara vara umbes kella üheksaks läksime bussijaama, et 4 tundi bussis Invernessi loksuda. Aga noh £1 piletiga väga ei vaidle.
Kohale jõudes olin väga meeldivalt üllatunud, kuna linn oli nii ilus ja mind ootasid sellised vaated:

Hallist graniidist ei olnud haisugi, mis oli väga meeldiv.
Esimese plaanina oli siis nats ringi liikuda, süüa osta ja hotelli asjad ära panna. Käisime Victorian Marketil, umbes nagu meie balti jaam, aga väga peen ja mitte joodikutele. Siis käisime veel infokeskuses kaarti küsimas ja ühtlasi vaatasime ka Invernessi lossi üle, mis küll oli renoveeritud modernsel kujul ja on nüüd kasutusel kohaliku kohtuna.

 Victorian Market

 Jänkubeebi

Siis käisime Tescost läbi ja liikusime hotelli poole. Natuke asus küll linna keskusest eemal aga aint migni 15 mintsa jalutamist. Panime oma hunniku asju ära ja kuna ilm oli vahepeal nii ilusaks muutunud siis sai ka suvisemad riided selga pandud, et ilma nautida ja suundusime tagasi linna, et rohkem ringi käia. Inverness meenutas veits Pärnut, ma ei oskagi öelda, kuidas või miks. Võib-olla see suur jõgi (Nessi jõgi, mis siis suubub  Loch Nessi) linna keskel aga samas ka see linna arhitektuur kuidagi.

Üks asi mis seal oli hästi lahe oli õli ja äädika pood. Ehk siis gurmaanidele kõik võimalikud erinevad vormid oliiviõlist ja palsamiäädikast ja igast muid erinevaid huvitavaid asju nagu marineeritud küüslauk ja teised huvitavad kastmed. Me ostsime pudel jõhvika palsamiäädikat, nomm.
Edasi käisime söömas ja siis suht varakult suundusime tagasi hotelli. Sain vannis käia üle saja aasta, mis oli superluks ja niisama puhata ja hotelli ümber ringi vaadata ja baaris käia.

Teise päeva veetsime siis Loch Nessi ääres. Broneerisime ette endale nö kruiisi, millega siis sõidutati Loch Nessi peal ja käisime ka seal ääres olevas lossis. Tegelikult on väga hea, et me selle laevasõidu broneerisime, kuna tegelikult ei ole Loch Nessi ääres kuskil jalutada nii nagu ma ette kujutasin. Ja kuna me läbisime umbes 1/6 Loch Nessi kogu suurusest siis Nessi jäi nägemata :( Ilm oli ka veitsa jahe ja vihmane, aga mul kogu aeg on olnud selline nägemus, et ma istun Loch Nessi ääres mäe peal sombusel päeval  ja vaatan üle järve ja olen deep. Aga ei olnud kuskil jalutada ja ei saanud mäe otsas istuda ja Nessit ei näinud ja nats külm ja vihmane oli ka. Aga võimas oli ikkagi.

Pärast tegime aega parajaks seal kruiiside väljumiskoha vastas olevas kohvikus, et bussiga tagasi minna. Kella neljast vist jõudsime tagasi linna ja siis käisime Invernessi linna muuseumis, mis oli tasuta ja isegi üllatavalt äge ja ülejäänd aeg kui aus olla möödus ka aja parajaks tegemisele ja niisama kondamisele, et siis ükskord kell 7 bussi peale minna ja Aberdeeni tagasi loksuda.

Kindlasti oli väga väga mõnus ja tore reis ja aeg-ajalt on ikka hea Aberdeeni hallusest välja saada. Aga nüüd olen jälle täiskohaga tööloom edasi ja elan nende ükskute vabade päevade nimel, mis aeg-ajalt kuskil kauguses terendavad. Ja kahe ja poole nädala pärast saab kojuuuu!!!!!!!!!! loen päevi :)

Seniks, olge tublid ja kui aega saan katsun jälle kirjutada :)